Seksuaaltervis on üldise heaolu lahutamatu osa, kuid kahjuks on see teema, millest räägitakse sageli alles siis, kui probleemid on juba tekkinud või muutunud talumatuks. Paljud sugulisel teel levivad infektsioonid ehk STI-d (rahvakeeli suguhaigused) võivad algstaadiumis kulgeda täiesti märkamatult, mistõttu on nende õigeaegne avastamine keeruline ja sõltub sageli ainult rutiinsest kontrollist. Samas on olukordi, kus keha annab selgeid signaale, et midagi on valesti ja infektsioon on hakanud kanda kinnitama. Nende märkide eiramine või lootmine, et need kaovad iseenesest, võib viia tõsiste ning pikaajaliste terviseprobleemideni.
Õigeaegse sekkumiseta võivad ravimata jäetud suguhaigused põhjustada kroonilist valu, pöördumatuid kahjustusi reproduktiivorganitele, viljatust ja isegi suurendada oluliselt riski nakatuda teistesse eluohtlikesse viirustesse. Seetõttu on eluliselt tähtis õppida tundma oma keha spetsiifikat ja reageerida viivitamatult, kui märkad ebatavalisi sümptomeid. Õigeaegne diagnoos ja sobiv ravi mitte ainult ei kaitse sinu enda tervist, vaid aitab vältida ka nakkuse edasikandumist sinu seksuaalpartneritele. Iga viivitatud päev võib muuta ravi keerulisemaks, seega on teadlikkus oma keha signaalidest parim kaitse.
Ebatavalised eritised ja muutused kehavedelikkes
Eritised on keha loomulik viis hoida intiimpiirkond puhta, niisutatud ja tervena. Naiste puhul on tupevoolus täiesti normaalne nähtus, mille hulk ja konsistents muutuvad vastavalt menstruaaltsüklile. Kuid ootamatud ja järsud muutused nende värvuses, lõhnas, koguses või konsistentsis on sageli esimeseks ohumärgiks, mis viitab võimalikule infektsioonile.
Naiste puhul võivad ebatavalised eritised väljenduda mitmel moel, olles sageli seotud spetsiifiliste bakterite või parasiitidega:
- Klamüüdioos: Üks maailma levinumaid bakteriaalseid suguhaigusi, mis kulgeb sageli sümptomiteta, kuid võib põhjustada limas-mädast või kollakat voolust, millega võib kaasneda kerge ebameeldiv lõhn.
- Gonorröa ehk tripper: Sarnaselt klamüüdiale põhjustab see sageli ebatavalist voolust, mis võib olla rohekas või kollakas ja oluliselt paksema konsistentsiga kui tavaline voolus.
- Trihhomonoos: Parasiitne infektsioon, mille iseloomulikuks tunnuseks on sageli rohke, vahutav, kollakasroheline ja tugeva halva lõhnaga eritis, mis põhjustab suurt ebamugavust.
Meeste puhul on aga igasugune eritis peenisest – olgu see selge, hägune, valkjas, kollakas, rohekas või isegi kergelt verine – kindel ja vaieldamatu märk, et koheselt tuleks pöörduda arsti poole. Meeste ureetrast ei tohiks tavaolukorras erituda midagi peale uriini ja seemnevedeliku. Igasugune muu eritis viitab peaaegu alati kuseteede või suguelundite infektsioonile, enamasti klamüüdiale või gonorröale.
Valu, põletustunne või ebamugavus urineerimisel
Valu või terav kipitustunne urineerimisel on väga levinud sümptom, mida nii mehed kui ka naised ajavad sageli segi tavalise põiepõletiku ehk tsüstiidiga. Kuigi kuseteede infektsioonid on tõepoolest levinud ja põhjustavad sarnaseid kaebusi, on urineerimisvalu väga sageli ka suguhaiguse, näiteks klamüüdia, gonorröa või genitaalherpese esimeseks tunnuseks.
Kui põiepõletikuga kaasneb sageli pidev pakitsus ja tunne, et põis ei tühjene kunagi täielikult, siis suguhaiguste puhul võib valu olla pigem terav, kõrvetav ja kontsentreeritud ureetra (kusiti) avause piirkonda. Kui oled hiljuti olnud kaitsmata vahekorras uue partneriga ja koged ootamatult urineerimisel valu, ei tohiks kohe eeldada külmetust või tavalist põiepõletikku, vaid tuleks kindlasti teha ka suguhaiguste testid. Iseravimine käsimüügiravimite või teedega võib olukorda vaid maskeerida ja infektsioonil süveneda lasta.
Lööbed, haavandid ja villid genitaalpiirkonnas
Nahamuutused suguelunditel, päraku piirkonnas, reite sisekülgedel või isegi suu ümbruses on klassikalised märgid, mis nõuavad kohest meditsiinilist tähelepanu. Üks suurimaid vigu, mida inimesed teevad, on eeldus, et kui haavand või vill ei valuta või kaob paari nädalaga iseenesest, on haigus seljatatud. Paljud suguhaigused on salakavalad ja nende sümptomid tulevad ning lähevad, samas kui viirus või bakter jääb organismi alles ja jätkab kahjustuste tegemist.
Kõige levinumad nahamuutusi põhjustavad suguhaigused on järgmised:
- Genitaalherpes: Avaldub tavaliselt valulike ja sügelevate villidena, mis aja jooksul lõhkevad, moodustades valulikke haavandeid. Kuigi haavandid paranevad, jääb viirus kehasse ja võib stressi või immuunsuse languse korral uuesti avalduda.
- Süüfilis: Haiguse esimeses staadiumis tekib nakatumiskohale (genitaalidele, suhu või pärakusse) tavaliselt üksik, valutu ja kõvade servadega haavand. Kuna see ei põhjusta valu ja kaob nädalatega iseenesest, jäetakse see sageli tähelepanuta. Süüfilis liigub aga edasi teise ja kolmandasse staadiumisse, kus see võib kahjustada siseorganeid ja närvisüsteemi.
- Inimese papilloomiviirus (HPV): Teatud HPV tüübid põhjustavad genitaalpiirkonnas kondüloome ehk soolatüükaid, mis võivad olla lamedad, kobarakujulised või lillkapsast meenutavad moodustised. Need ei pruugi valutada, kuid võivad põhjustada sügelust ja psühholoogilist ebamugavust.
Seletamatu valu alakõhus või sügaval vahekorra ajal
Sügav valu vahekorra ajal ei ole normaalne nähtus ja seda ei tohiks kunagi lihtsalt ära kannatada. Naistel võib sügaval alakõhus või vaagnapiirkonnas tekkiv valu – nii vahekorra ajal kui ka sellest väljaspool – viidata vaagnapiirkonna põletikulisele haigusele (PID). PID on tõsine tüsistus, mis tekib enamasti siis, kui ravimata jäänud klamüüdia või gonorröa bakterid liiguvad tupest ja emakakaelast ülespoole, nakatades emakat, munajuhasid ja munasarju. See seisund on üks peamisi naiste viljatuse ja emakaväliste raseduste põhjustajaid.
Meestel võib valu munandites, munandikoti tursesolek või ebamugavustunne alakõhus samuti viidata sügavamale infektsioonile. See võib tähendada, et nakkus on jõudnud munandimanustesse, põhjustades epididümiiti. Sarnaselt naistele võib see ravimata jätmise korral oluliselt kahjustada meeste viljakust. Igasugune äkiline ja seletamatu valu genitaal- või vaagnapiirkonnas on märk, mis vajab kohest arsti visiiti.
Ebaregulaarne veritsus ja määrimine
Vereeritus väljaspool tavapärast menstruaaltsüklit on sümptom, mis võib ehmatada ja vajab alati günekoloogilist hindamist. Kui esineb veritsust või pruunikat määrimist kahe menstruatsiooni vahel, on see ohumärk. Eriti tähelepanelik tuleks olla veritsuse osas, mis tekib vahetult pärast seksuaalvahekorda (postkoitaalne veritsus).
Pärast vahekorda esinev veritsus võib olla tingitud emakakaela põletikust, mida sageli põhjustavad just suguhaigused, näiteks klamüüdia ja gonorröa. Põletikuline emakakael on äärmiselt õrn ja kontaktil kergelt veritsev. Samuti ei tohiks unustada, et ebaregulaarne veritsus võib olla seotud ka HPV-st tingitud rakumuutuste või isegi emakakaelavähiga, mistõttu ei saa selliseid sümptomeid jätta tähelepanuta ja loota tsükli iseeneslikule taastumisele.
Intensiivne sügelus ja nahaärritus
Kuigi sügelus võib tunduda tühise probleemina, mis on põhjustatud ehk uuest pesugeelist või ebasobivast aluspesust, on pidev ja häiriv kihelus genitaalpiirkonnas sage märk infektsioonist. Sügelust võivad põhjustada mitmed erinevad haigustekitajad, alates seentest kuni parasiitideni.
Näiteks kubemetäid ja sügelised on parasiidid, mis levivad sageli just tihedal nahk-naha kontaktil, sealhulgas seksuaalvahekorra ajal. Need põhjustavad intensiivset sügelust, mis on eriti väljakannatamatu öösiti. Samuti põhjustab tugevat kihelust trihhomonoos ning isegi herpesevillide tekkimisele eelneb sageli lokaalne sügelus ja kipitustunne naha all.
Kuidas tegutseda sümptomite märkamisel
Kui märkad enda juures mõnda eelpool mainitud sümptomit, on oluline säilitada rahu, kuid tegutseda sihikindlalt. Paanikaks pole põhjust, kuna enamik suguhaigusi on tänapäeval kiiresti ja tõhusalt ravitavad, eriti kui nendega tegeletakse varases staadiumis. Omapäi diagnoosimine interneti foorumite põhjal ei anna lahendust.
Soovitatav on jälgida järgmisi samme kiireks ja turvaliseks paranemiseks:
- Peata aktiivne seksuaalelu: Kohe, kui märkad kahtlaseid sümptomeid, loobu igasugusest seksuaalsest kontaktist (sh suukaudne ja anaalne seks), et vältida partneri võimalikku nakatamist.
- Broneeri aeg testimiseks: Pöördu kas oma perearsti, günekoloogi, meestearsti või spetsiaalsesse noorte nõustamiskeskusesse/seksuaaltervise kliinikusse.
- Ära maskeeri sümptomeid: Väldi vahetult enne arstivisiiti tugevaid intiimpesugeele või käsimüügiravimeid, mis võivad muuta analüüside võtmise ja õige diagnoosi saamise raskemaks.
- Teavita oma partnereid: Kui suguhaigus on laboratoorselt kinnitatud, on sinu moraalne kohustus rääkida sellest oma praegustele ja hiljutistele seksuaalpartneritele, et ka nemad saaksid end testida ja vajadusel ravida.
- Lõpeta ravikuur: Võta arsti poolt määratud ravimeid täpselt ettekirjutuste järgi kuni kuuri lõpuni, isegi kui sümptomid kaovad juba esimese paari päevaga.
Korduma kippuvad küsimused (KKK) suguhaiguste ja sümptomite kohta
Kas suguhaigustel on alati selgelt märgatavad sümptomid?
Ei, see on üks suurimaid ja ohtlikumaid müüte. Väga suur osa suguhaigustest, eriti klamüüdia ja HPV, võivad pikka aega kulgeda täiesti ilma ühegi nähtava sümptomita. Inimene võib tunda end täiesti tervena, kanda aga sellegipoolest nakkust ja levitada seda teadmatult oma partneritele. Seetõttu on regulaarne profülaktiline testimine ainus viis oma tervislikus seisundis kindel olla.
Kui kiiresti pärast nakatumist sümptomid tavaliselt tekivad?
Inkubatsiooniperiood ehk aeg nakatumisest esimeste sümptomite ilmnemiseni on igal haigusel erinev. Gonorröa sümptomid võivad ilmneda juba 2 kuni 5 päeva pärast kokkupuudet, samas kui klamüüdia puhul võib kuluda 1 kuni 3 nädalat. Süüfilise esimene märk (haavand) võib tekkida 10 kuni 90 päeva jooksul. HPV sümptomite (kondüloomide) tekkimine võib võtta aega isegi kuid või aastaid.
Kas suukaudne seks on ohutu või võib ka sel teel nakkuse saada?
Suukaudne seks ei ole suguhaiguste koha pealt riskivaba. Klamüüdia, gonorröa, süüfilis ja isegi herpes võivad kõik levida suukaudse seksi kaudu. Tulemuseks võib olla näiteks raske kurgu- või neelupõletik, mida sageli peetakse ekslikult tavaliseks külmetuseks või angiiniks. Kaitseks tuleks kasutada spetsiaalseid suukaitseid (dental dam) või kondoomi.
Kas tavalise vereprooviga saab teada kõik suguhaigused?
Ei, tavaline vereproov, mida tehakse näiteks iga-aastase tervisekontrolli raames, ei näita automaatselt suguhaigusi. Suguhaiguste tuvastamiseks tuleb paluda spetsiifilisi analüüse. Lisaks nõuavad erinevad haigused erinevaid proove: HIV ja süüfilis tuvastatakse vereproovist, klamüüdia ja gonorröa aga enamasti uriiniproovist või vatitampooniga võetud kaapeproovist limaskestadelt.
Kas ma saan suguhaiguse saada avalikust tualetist või saunast?
Risk saada suguhaigus prill-laualt, käterätikust, saunalavalt või ujulast on äärmiselt minimaalne, peaaegu olematu. Suguhaigusi põhjustavad bakterid ja viirused on väliskeskkonnas väga haprad ja hävivad kehaväliselt kiiresti. Haigused levivad siiski peamiselt otsese, intiimse limaskestade kontakti ja kehavedelike vahetuse kaudu.
Avatud suhtlus partneriga ja teadlikkuse tõstmine
Seksuaaltervise eest hoolitsemine ei piirdu kaugeltki ainult oma keha füüsiliste sümptomite jälgimise ja vajadusel meditsiiniasutuste külastamisega. Tõeliselt vastutustundlik käitumine hõlmab ka emotsionaalset küpsust ja julgust rääkida nendel teemadel oma partneriga ausalt ning häbita. Suguhaigustega seotud stigma ja hirm hukkamõistu ees on siiani ühed peamised põhjused, miks inimesed lükkavad arsti juurde minekut edasi või varjavad oma diagnoosi uute partnerite eest.
Regulaarsest testimisest võiks saada samasugune tavapärane terviserutiin nagu hambaarsti külastamine. On igati mõistlik luua uues suhtes harjumus, kus mõlemad partnerid käivad koos testimisel enne rasestumisvastastest vahenditest (nagu kondoom) loobumist. Selline lähenemine näitab austust nii enda kui ka kaaslase keha vastu. Mida rohkem me suudame normaliseerida seksuaaltervisest rääkimist, seda vähem anname ruumi hirmule ja teadmatusele, kaitstes sellega mitte ainult ennast, vaid kogu ühiskonna heaolu.
