Paljud inimesed peavad hammaste pesemise ajal tekkivat kerget igemete veritsust normaalseks nähtuseks või liiga tugeva harjamise tagajärjeks. Tegelikkuses on see aga sageli keha esimene häirekell, mis annab märku põletikulisest protsessist. Kui sellele lisandub püsiv halb hingeõhk, mida ei leevenda ka suuvesi ega närimiskumm, on suur tõenäosus, et tegemist on gingiviidiga. Gingiviit on igemehaiguste varaseim staadium, mis on õnneks täielikult pöörduv, kui sellega tegeleda õigeaegselt. Selle eiramine võib aga viia märksa tõsisemate tagajärgedeni, sealhulgas hammaste kaotuseni. Selles artiklis vaatame süvitsi, millised on gingiviidi varjatud ja ilmsed sümptomid, miks need tekivad ja kuidas oma suutervist tõhusalt taastada.
Mis on gingiviit ja miks see tekib?
Gingiviit on igemete põletik, mille peamiseks põhjustajaks on hammastele ja igemepiirile kogunev bakteriaalne katu ehk hambakatt. Katt on kleepuv, värvitu või kahvatukollane biokile, mis moodustub suus leiduvate bakterite, sülje ja toidujääkide koostoimel. Kui hambakattu ei eemaldata regulaarse ja põhjaliku harjamise ning niiditamisega, hakkab see mineraliseeruma ja muutub kõvaks hambakiviks.
Hambakivi on poorne ja kare, pakkudes bakteritele ideaalset kasvulava, kuhu hambaharjaga enam ligi ei pääse. Bakterid toodavad toksiine, mis ärritavad igemekudet, põhjustades keha immuunreaktsiooni. See reaktsioon väljendubki põletikuna – igemed muutuvad punaseks, tursuvad ja hakkavad veritsema. Oluline on mõista, et erinevalt kaugelearenenud parodontiidist ei kahjusta gingiviit veel luukudet ega hamba kinnituskudesid, mistõttu on kahju varajases faasis parandatav.
Peamised gingiviidi sümptomid, mida ei tohiks eirata
Gingiviit on sageli “vaikne haigus”, mis tähendab, et varajases staadiumis ei pruugi see põhjustada märkimisväärset valu. See on ka põhjus, miks paljud patsiendid jõuavad hambaarsti juurde alles siis, kui haigus on juba edasi arenenud. Siiski on olemas kindlad märgid, mis viitavad igemepõletikule.
1. Veritsevad igemed
Kõige levinum ja ilmekam sümptom on igemete veritsemine. Terved igemed ei veritse, isegi kui neid harjata tugevalt (kuigi tugev harjamine pole soovitatav). Kui märkate hambaharjal, hambaniidil või pärast suu loputamist kraanikausis verd, on see selge märk põletikust. Veritsus tekib seetõttu, et põletikuline kude on muutunud hapraks ja veresooned on laienenud.
2. Püsiv halb hingeõhk (halitoos)
Halb hingeõhk, mis ei kao ka pärast hammaste pesemist, on sageli põhjustatud igemete vahele ja keelele kogunenud bakteritest. Need bakterid lagundavad toiduosakesi ja toodavad väävliühendeid, mis tekitavad ebameeldivat lõhna. Gingiviidi puhul on halb hingeõhk püsiv ja sügav, erinedes ajutisest “hommikusest hingeõhust”.
3. Igemete värvuse ja kuju muutused
Terved igemed on tavaliselt heleroosad ja liibuvad tihedalt ümber hammaste. Gingiviidi korral muutuvad igemed:
- Tumepunaseks või lillakaks: See viitab suurenenud verevarustusele põletikukoldes.
- Tursunuks ja pehmeks: Igemed võivad tunduda paistes ja kaotada oma loomuliku “krobelise” tekstuuri, muutudes siledaks ja läikivaks.
4. Igemete taandumine
Kuigi igemete taandumine on iseloomulikum kaugelearenenud igemehaigustele, võib see alata juba gingiviidi faasis. Tursunud igemed võivad tekitada petliku mulje, kuid põletiku tagajärjel võib igemeserv hakata hamba krooniosast eemalduma, jättes mulje, et hambad on pikemaks veninud.
5. Tundlikkus
Põletikulised igemed võivad olla puudutusele hellad. Samuti võib suureneda hammaste tundlikkus külma või kuuma suhtes, kuna igemepiir on ärritunud ja hambakaelad võivad olla kergelt paljastunud.
Riskitegurid: Kes on ohustatud?
Kuigi peamine põhjus on puudulik suuhügieen, mängivad gingiviidi tekkes rolli ka mitmed muud tegurid, mis võivad organismi vastupanuvõimet nõrgestada.
- Suitsetamine ja tubakatooted: Suitsetajatel on igemehaiguste risk kordades suurem. Nikotiin ahendab veresooni, mis tähendab, et igemed ei pruugi veritseda isegi tõsise põletiku korral. See maskeerib haigust ja laseb sel märkamatult süveneda.
- Hormonaalsed muutused: Rasedus, puberteet ja menopaus võivad muuta igemed tundlikumaks ja vastuvõtlikumaks põletikele. Rasedusaegne gingiviit on väga levinud nähtus.
- Ravimid: Mõned ravimid, näiteks epilepsiaravimid, teatud südameravimid ja antidepressandid, võivad põhjustada igemete liigkasvu või suukuivust, mis soodustab katu teket.
- Süsteemsed haigused: Diabeet on üks suurimaid riskifaktoreid. Kontrollimatu veresuhkur raskendab põletikega võitlemist, luues nõiaringi: igemehaigus tõstab veresuhkrut ja kõrge veresuhkur süvendab igemehaigust.
- Stress ja toitumine: C-vitamiini vaegus ja kõrge stressitase nõrgestavad immuunsüsteemi, muutes keha bakterite rünnakutele vastuvõtlikumaks.
Miks on hambakivi eemaldamine kriitilise tähtsusega?
Paljud inimesed üritavad gingiviiti ravida vaid koduste vahenditega, parandades harjamistehnikat. Kuigi see on hädavajalik, ei pruugi sellest piisata, kui hammastele on juba tekkinud hambakivi. Hambakivi on kivistunud katt, mida ei ole võimalik eemaldada hambaharja ega niidiga. See on nagu korallriff, mis pakub bakteritele varjupaika.
Kuni hambakivi on eemaldamata, püsib põletikuline ärritus. Professionaalne puhastus hambaarsti või suuhügienisti juures eemaldab kivi nii hammaste pealt kui ka igemete alt. Pärast puhastust saavad igemed uuesti tihedalt hamba vastu liibuda ning põletik taandub tavaliselt mõne päeva või nädala jooksul.
Kodune ravi ja ennetamine: Kuidas protsessi peatada?
Gingiviidi ravi nurgakivi on igapäevane rutiin. Ilma järjepideva koduse hoolduseta naaseb põletik kiiresti, isegi pärast professionaalset puhastust.
Õige harjamistehnika
Hambaid tuleks pesta kaks korda päevas vähemalt kaks minutit. Kasutada tuleks pehmet (soft) hambaharja, kuna kõvad harjased võivad traumeerida juba niigi põletikulist iget. Harja tuleks hoida 45-kraadise nurga all igemepiiri suunas, tehes lühikesi ja vibreerivaid liigutusi. Elektriline hambahari on sageli efektiivsem kui käsihari, kuna see aitab eemaldada rohkem kattu ilma liigset survet avaldamata.
Hambavahede puhastamine on kohustuslik
Hambahari puhastab vaid umbes 60% hamba pinnast. Ülejäänud 40% asub hammaste vahel, kus gingiviit kõige sagedamini alguse saab. Hambaniidi või hammaste vaheharjade kasutamine kord päevas (soovitavalt õhtul) on kriitilise tähtsusega. Kui igemed veritsevad niiditamisel, ei tohi seda lõpetada – vastupidi, see on märk, et seda piirkonda tuleb puhastada veelgi hoolikamalt, kuni põletik taandub ja veritsus lakkab.
Suuvee roll
Antibakteriaalsed suuveed võivad aidata vähendada bakterite hulka suus, kuid need ei asenda mehaanilist puhastust. Kloorheksidiini sisaldavad suuveed on väga tõhusad ägeda põletiku korral, kuid neid tohib kasutada vaid lühiajaliselt (tavaliselt 1–2 nädalat) arsti soovitusel, kuna need võivad pikaajalisel kasutamisel põhjustada hammaste tumenemist ja maitsetundlikkuse muutusi.
Korduma kippuvad küsimused (FAQ)
Alljärgnevalt leiate vastused levinumatele küsimustele seoses gingiviidi ja igemete tervisega.
Kas gingiviit on nakkav?
Tehniliselt on gingiviiti põhjustavad bakterid sülje kaudu ülekantavad (näiteks suudlemisel või söögiriistade jagamisel). Siiski sõltub haiguse teke vastuvõtja suuhügieenist ja immuunsüsteemist. Kui teie suuhügieen on korras, suudab teie keha võõraste bakteritega toime tulla.
Kui kaua võtab aega gingiviidist paranemine?
See sõltub põletiku raskusastmest. Kerge gingiviidi puhul võib paranemine märgata olla juba pärast 10–14 päeva kestnud hoolikat suuhügieeni ja niiditamist. Kui on tekkinud hambakivi, algab paranemine alles pärast professionaalset puhastust.
Kas ma peaksin harjamise lõpetama, kui igemed veritsevad?
Kindlasti mitte. Veritsus on märk põletikust ja bakteritest. Harjamise lõpetamine jätab bakterid alles ja põletik süveneb. Peske veritsevaid kohti õrnalt, kuid põhjalikult pehme harjaga, ja kasutage kindlasti hambaniiti. Mõne aja pärast peaks veritsus vähenema.
Kas soolvesi aitab gingiviidi vastu?
Soolveega loputamine (pool teelusikatäit soola klaasi sooja vee kohta) võib aidata leevendada paistetust ja tappa mõningaid baktereid, toimides toetava vahendina. Siiski ei eemalda see hambakivi ega asenda harjamist.
Millal on vältimatu pöörduda hambaarsti poole
Isegi kõige hoolikama koduse hügieeni korral on olukordi, kus professionaalne sekkumine on hädavajalik. Kui olete parandanud oma suuhügieeni, kasutanud hambaniiti ja pesnud hambaid korralikult kaks nädalat, kuid igemed veritsevad endiselt, on aeg broneerida visiit hambaarsti juurde. See võib viidata sellele, et igemete all on peidus hambakivi, mida te ise eemaldada ei saa, või on tegemist mõne muu terviseprobleemiga.
Samuti on visiit vältimatu, kui märkate igemete taandumist, hammaste liikuvust või mädase eritise tekkimist igemetaskutest. Need on märgid, et gingiviit on edasi arenemas parodontiidiks, mis on pöördumatu haigus ja nõuab spetsiifilist ravi luukao peatamiseks. Regulaarne kontroll vähemalt kord aastas (või sagedamini, kui arst soovitab) aitab avastada probleeme enne, kui need muutuvad valulikuks ja kalliks ravitavaks seisundiks. Terved igemed on investeering mitte ainult ilusasse naeratusse, vaid kogu keha üldisesse tervisesse, vähendades riske südamehaigustele ja teistele põletikulistele protsessidele organismis.
