Veenilaiendid ehk varikoos on üks sagedasemaid terviseprobleeme, mis puudutab hinnanguliselt kuni 40% täiskasvanud elanikkonnast. Sageli suhtutakse laienenud veresoontesse jalgadel kui pelgalt esteetilisse probleemi, lükates arsti visiiti aastaid või isegi aastakümneid edasi. Tegelikkuses on aga tegemist kroonilise ja progresseeruva haigusega – veenipuudulikkusega. Kui esialgu võivad sümptomid piirduda vaid visuaalse ebamugavusega, siis ravi puudumisel võib haigus viia tõsiste tüsistusteni, mis mõjutavad oluliselt elukvaliteeti. Tänapäevane meditsiin on teinud tohutu arenguhüppe, pakkudes lahendusi, mis on patsiendile mugavad, kiired ja valutud, asendades vanad traumeerivad operatsioonid elegantsete protseduuridega.
Mis toimub jalgades veenilaiendite tekkimisel?
Et mõista, miks ja millal on ravi vajalik, tuleb esmalt aru saada haiguse mehhanismist. Veenide ülesanne on transportida hapnikuvaest verd jalgadest tagasi südame suunas, tehes seda vastupidiselt gravitatsioonijõule. Selleks, et veri ei valguks tagasi alla, on veenide seintel spetsiaalsed klapid, mis avanevad vere läbivooluks ja sulguvad seejärel tihedalt.
Veenilaiendid tekivad siis, kui need klapid on kahjustunud või veeniseinad on liigselt välja veninud. Klappide mittetäieliku sulgumise tõttu tekib vere tagasivool ehk refluks. Veri kuhjub jalgadesse, tõstes rõhku veenisüsteemis, mis omakorda venitab veresooni veelgi laiemaks ja tekitab iseloomulikud komud või võrgustikud naha all. See protsess on iseenesest pöördumatu – kord juba väljaveninud veen ja katkine klapp iseenesest ei parane.
Millal on ravi meditsiiniliselt vältimatu?
Paljud patsiendid pöörduvad arsti poole alles siis, kui valu muutub väljakannatamatuks või jalgade välimus häirib oluliselt igapäevaelu. Eksperdid soovitavad aga reageerida varem. On olemas kindlad ohumärgid ja staadiumid, mil ravi edasilükkamine ei ole enam mõistlik ega ohutu.
Ravi on vältimatu või tungivalt soovituslik järgmistel juhtudel:
- Krooniline turse ja raskustunne: Kui jalad on õhtuks regulaarselt turses, “tinased” ja väsinud, viitab see tõsisele vereringehäirele, mis koormab lümfisüsteemi ja pehmeid kudesid.
- Nahamuutused: Veenipuudulikkuse süvenedes tekib jala alaossa, tavaliselt hüppeliigese ümbrusesse, naha tumenemine (hüperpigmentatsioon). Nahk võib muutuda pruunikaks, õhukeseks ja kuivaks. See on märk kroonilisest põletikust kudedes.
- Veeniekseem: Sügelev, punetav ja ketendav lööve veenilaiendite piirkonnas on selge märk kaugele arenenud haigusest.
- Veenilaaavandid (troofilised haavandid): See on veenipuudulikkuse kõige raskem tüsistus. Tekivad halvasti paranevad haavad, tavaliselt sääre siseküljele. Haavandi tekkimine näitab, et kudede toitumine on kriitiliselt häiritud.
- Tromboflebiit: Laienenud veenis voolab veri aeglaselt, mis soodustab trombide teket. See väljendub äkilise punetuse, kõva ja valuliku “tükina” veeni kulgemise alal. Kuigi pindmine tromb ei ole tavaliselt eluohtlik, võib see ilma ravita levida süvaveenidesse, mis on juba eluohtlik seisund.
- Verejooks: Kuna veenilaiendi sein on väga õhuke ja asub otse naha all, võib isegi väike kriimustus põhjustada ootamatult suure verejooksu, mida on kodus raske peatada.
Kaasaegsed ravimeetodid: millist eelistada?
Möödas on ajad, mil veenilaiendite ravi tähendas alati rasket “stripping” operatsiooni haiglas, üldnarkoosi ja pikka taastumist suurte armidega. Tänapäeva fleboloogia (veeniravi) kuldstandardiks on endovenoossed ehk veresoonesisesed meetodid. Need on minimaalselt invasiivsed, teostatavad kohaliku tuimestusega ja patsient lahkub kliinikust tavaliselt omal jalal kohe pärast protseduuri.
Meetodi valik sõltub alati konkreetsest anatoomiast ja kahjustuse ulatusest, mille arst teeb kindlaks ultraheliuuringuga (Doppler). Siin on peamised meetodid ja nende eelised:
1. Endovenoosne laserravi (EVLA) ja raadiosageduslik ablatsioon (RFA)
Need on hetkel maailmas enim kasutatavad meetodid suurte ja sirgete magistraalveenide sulgemiseks. Protseduuri käigus viiakse ultraheli kontrolli all haige veeni sisse peenike kateeter. Laserkiire või raadiolaine abil tekitatakse veeni sees kuumus, mis “keevitab” veeni seestpoolt kinni. Organism muudab suletud veeni hiljem sidekoeks ja see imendub aja jooksul.
Eelised: Väga kõrge efektiivsus (üle 95%), minimaalne valu, kiire taastumine, puuduvad suured sisselõiked.
2. Skleroteraapia (vahuskleroteraapia)
Skleroteraapiat kasutatakse sageli kombineerituna laserraviga või iseseisva meetodina haruliste ja käänuliste veenide ning kapillaaride (ämblikveenide) raviks. Veeni süstitakse spetsiaalset ravimit (sklerosanti), mis kahjustab veeni sisekihti, põhjustades selle kleepumise ja sulgumise. Suuremate veenide puhul kasutatakse ainet vahuna, et suurendada kontakti veeniseinaga.
Eelised: Ei vaja tuimestust, sobib hästi keerulise anatoomiaga veenidele, kosmeetiliselt suurepärane tulemus väiksemate veresoonte puhul.
3. Veeniliim (VenaSeal)
See on üks uusimaid ja innovaatilisemaid meetodeid. Spetsiaalse meditsiinilise liimiga kleebitakse haige veen kinni. Erinevalt laserist ei kasutata siin kuumust, mis tähendab, et pole vaja teha tuimestavaid süste piki veeni kulgu.
Eelised: Protseduur on peaaegu valutu, puudub närvikahjustuse risk (kuna puudub kuumus) ja erinevalt teistest meetoditest ei ole pärast protseduuri tavaliselt vaja kanda kompressioonsukki. Miinuseks on sageli kõrgem hind.
4. Miniflebektoomia
See meetod on mõeldud naha pinnast selgelt väljavõlvuvate kõrvalharude eemaldamiseks. Läbi nõelatorke suuruste avade eemaldatakse kahjustunud veenijupid spetsiaalse heegelnõela taolise instrumendiga. See on väga tõhus meetod “mummuliste” jalgade silumiseks.
Eelised: Kohene visuaalne efekt, armid on praktiliselt nähtamatud.
Kuidas valida õige meetod?
Patsiendina ei pea te ise otsustama, milline tehnoloogia on parim – see on arsti ülesanne. Siiski on hea teada üldpõhimõtteid:
- Kui kahjustatud on peamine tüvi-veen (magistraalveen), on esimene valik tavaliselt laserravi või raadiosageduslik ravi.
- Kui probleemiks on vaid esteetilised väikesed võrgustikud, on parim valik skleroteraapia või nahaalune laser.
- Kui patsient soovib vältida kompressioonsukkade kandmist (nt suveperioodil) ja anatoomia lubab, võib kaaluda veeniliimi.
- Sageli kasutatakse parima tulemuse saavutamiseks kombineeritud lähenemist: tüvi suletakse laseriga ja kõrvalharud eemaldatakse flebektoomia või vahuga.
Korduma kippuvad küsimused (FAQ)
Veeniravi ümber tiirleb palju müüte ja hirme. Vastame levinumatele küsimustele, mida patsiendid arstikabinetis esitavad.
Kas veenilaiendid võivad pärast ravi tagasi tulla?
Veenilaiendid on krooniline haigus. Ravitud veen on küll jäädavalt suletud ja eemaldatud, kuid ravi ei muuda geneetilist eelsoodumust ega nõrka sidekudet. See tähendab, et aastate jooksul võivad tekkida uued laiendid teistesse veenidesse. Siiski on tänapäevaste meetodite puhul retsidiivi (haiguse taastekke) protsent oluliselt madalam kui vanasti, ja regulaarne kontroll aitab uusi probleeme varakult lahendada.
Kas protseduur on valus?
Kaasaegsed meetodid on loodud olema võimalikult valutud. Laserravi ajal tehakse kohalik tuimestus, mistõttu patsient tunneb vaid kergeid torkeid tuimestuse tegemisel, kuid mitte veeni sulgemist ennast. Pärast protseduuri on valu tavaliselt vähene ja hästi kontrollitav tavaliste valuvaigistitega, paljud patsiendid ei vaja neid üldse.
Kui kaua võtab aega taastumine?
Taastumine on äärmiselt kiire. Patsient tõuseb operatsioonilaualt ja kõnnib kohe. Tööle võib naasta sageli juba järgmisel päeval, kuigi rasket füüsilist koormust tuleks vältida 1–2 nädalat. Kompressioonsukki tuleb kanda sõltuvalt protseduurist 1–4 nädalat.
Mis juhtub verevooluga, kui haige veen suletakse?
See on üks levinumaid hirme – kas veri jääb kinni? Vastus on ei. Veenilaiendites on verevool juba niigi häiritud ja “seisev”. Süvaveenid, mis on terved ja teevad ära 90% tööst, võtavad koormuse sujuvalt üle. Tegelikult verevarustus paraneb, sest eemaldatakse “lekkiv” süsteem, mis segas normaalset ringlust.
Kas suvel tohib veene ravida?
Tehniliselt tohib ravida aastaringselt. Siiski eelistatakse ravi teostada sügisel, talvel või kevadel kahel põhjusel: esiteks tuleb kanda kompressioonsukki, mis on palava ilmaga ebamugav, ja teiseks ei soovitata ravitud piirkonda päevitada vähemalt kuu aega, et vältida naha pigmentatsioonihäireid.
Eluviis ja profülaktika pärast ravi
Edukas protseduur on vaid pool võitu. Et säilitada jalgade tervist ja ilu ning lükata edasi võimalike uute probleemide teket, on patsiendi enda panus määrava tähtsusega. Kuigi me ei saa muuta oma geneetikat, saame me oluliselt mõjutada veenisüsteemi koormust.
Kõige olulisem tegur veenide tervisele on säärelihase pump. Iga kord, kui me astume ja liigutame hüppeliigest, pumpavad säärelihased verd südamessse tagasi. Seetõttu on liikumine – kõndimine, jooksmine, jalgrattasõit, ujumine – parim viis veenivere liikumises hoidmiseks. Seevastu pikaajaline seismine või istumine on veenidele suurim vaenlane. Istuva töö puhul on soovitatav teha iga tunni tagant sirutuspause ja liigutada labajalgu.
Lisaks füüsilisele aktiivsusele on oluline jälgida kehakaalu, kuna liigsed kilod lisavad survet vaagnapiirkonna ja jalgade veenidele. Pärast ravi on paljudel juhtudel soovitatav pikematel lennureisidel või autoga sõitudel kanda profülaktilisi põlvikuid, et vältida turseid ja trombiriski. Veenilaiendite ravi ei ole tänapäeval enam hirmutav katsumus, vaid investeering oma tervisesse ja enesetundesse, mis tasub end ära kergema sammu ja parema elukvaliteediga.
