Veenilaiendid ehk varikoos on Eestis äärmiselt levinud terviseprobleem, mis puudutab hinnanguliselt ligi poolt elanikkonnast mingil eluetapil. Sageli peetakse laienenud veene vaid kosmeetiliseks mureks, mis riivab silma rannahooajal või lühikesi riideid kandes, kuid tegelikkuses on tegemist progresseeruva veresoonkonna haigusega. Ravimata jätmisel võib see viia tõsiste tüsistusteni, nagu veenipõletikud, trombid või raskesti paranevad troofilised haavandid. Paljude patsientide jaoks on aga peamine küsimus ravi kättesaadavus ja maksumus: kas ja millal katab kulud Tervisekassa (rahvakeeli endiselt tuntud kui Haigekassa) ning millistes olukordades tuleb rahakotti kergendada patsiendil endal. See artikkel selgitab põhjalikult süsteemi toimimist, ravi rahastamise kriteeriume ja patsiendi valikuvõimalusi.
Mis on meditsiiniline näidustus ja miks see on rahastamisel määrav?
Tervisekassa rahastamise aluseks on alati meditsiiniline näidustus. See tähendab, et riiklik ravikindlustus katab kulud juhul, kui veenilaiendid põhjustavad patsiendile reaalseid tervisekaebusi ja ohustavad tema üldist heaolu, mitte ainult ei häiri visuaalselt. Kosmeetilisi protseduure solidaarne ravikindlustussüsteem ei finantseeri.
Et mõista, kas teie juhtum kvalifitseerub riiklikule ravile, on oluline teada, kuidas arstid veenilaiendeid hindavad. Kasutatakse rahvusvahelist CEAP-klassifikatsiooni, kus haiguse raskusastet hinnatakse skaalal C0 kuni C6:
- C1-C2: Need on tavaliselt peened veresoonte võrgustikud või veidi laienenud veenid, mis on silmaga nähtavad, kuid ei põhjusta reeglina füüsilisi vaevusi nagu valu või turse. Selles staadiumis loetakse ravi sageli kosmeetiliseks.
- C3: Esineb jalgade turse, mis on tingitud veenipuudulikkusest. See on piiripealne seisund, kus ravi võib olla juba meditsiiniliselt põhjendatud.
- C4-C6: Selles staadiumis on juba nahamuutused (pigmentatsioon, ekseem), armid või aktiivsed haavandid. Sellisel juhul on ravi vältimatu ja kuulub kindlalt Tervisekassa poolt rahastatavate teenuste hulka.
- Subjektiivsed kaebused: Lisaks visuaalsele pildile on olulised sümptomid nagu jalgade raskustunne, krambid (eriti öösiti), sügelus ja valu, mis segavad igapäevaelu.
Kui patsiendil on diagnoositud kaugelearenenud veenipuudulikkus, mis põhjustab vaevusi, on tal õigus saada ravi Tervisekassa kulul, eeldusel et ta pöördub lepingupartneri poole ja on valmis ootama järjekorras.
Teekond tasuta ravile: perearstist veresoontekirurgini
Selleks, et saada veenilaiendite ravi Tervisekassa kulul, peab patsient läbima kindla protsessi. Iseravimine või otse erakliinikusse jalutamine ilma saatekirjata tähendab reeglina tasulist teenust.
- Perearsti visiit: Esimene samm on alati perearst. Perearst hindab jalgade seisukorda, kuulab ära kaebused ja otsustab, kas on vajalik eriarsti konsultatsioon. Kui perearst leiab, et tegemist on meditsiinilise probleemiga, väljastab ta digisaatekirja veresoontekirurgi (või fleboloogi) vastuvõtule.
- Eriarsti aja broneerimine: Saatekirja olemasolul tuleb patsiendil endal broneerida aeg veresoontekirurgi vastuvõtule haiglas või kliinikus, millel on Tervisekassaga kehtiv leping. Siin tuleb olla tähelepanelik: paljudel erakliinikutel on lepingud vaid teatud mahus. Tuleb valida “Tervisekassa vastuvõtt”, mitte “tasuline vastuvõtt”.
- Visiiditasu: Isegi Tervisekassa poolt kaetud vastuvõtu puhul kehtib reeglina patsiendi omavastutus visiiditasu näol (tavaliselt 5 eurot), välja arvatud erandjuhud (nt rasedad, lapsed, pensionärid teatud tingimustel).
- Uuringud ja raviotsus: Eriarst teostab ultraheliuuringu (Doppler), et hinnata veeniklapide tööd ja verevoolu suunda. Selle uuringu põhjal otsustatakse, kas operatsioon on vajalik ja millist meetodit kasutada.
Milliseid ravimeetodeid Tervisekassa katab?
Aastaid oli levinud müüt, et riiklik meditsiin pakub vaid vananenud ja traumeerivaid meetodeid, samas kui kaasaegne ravi on kättesaadav vaid raha eest. Tänaseks on olukord paranenud, kuid teatud erisused on säilinud.
Klassikaline operatsioon (flebektoomia): See on meetod, mida Tervisekassa on alati täies mahus rahastanud. Protseduuri käigus tehakse jalale lõiked ja kahjustatud veenitüvi “rebitakse” välja (stripping). See on efektiivne, kuid taastumine on pikem, verevalumid suuremad ja vajalik on haigusleht.
Endovenoossed meetodid (laserravi, raadiosageduslik ravi): Need on kaasaegsed, väheinvasiivsed meetodid, kus veen suletakse seestpoolt kuumuse abil. Taastumine on kiire ja armid minimaalsed. Hea uudis on see, et Tervisekassa nimekirjas on need teenused olemas ja suured haiglad (nagu ITK, PERH, Tartu Ülikooli Kliinikum) ning teatud lepingupartnerid pakuvad neid tasuta. Siiski on siin konks – eelarve on piiratud.
Sageli on olukord selline, et haigla pakub tasuta küll klassikalist operatsiooni, kuid laseroperatsiooni puhul võib olla vajalik osta eraldi instrumente (nt laserfiiber) või on järjekorrad just sellele meetodile ebamõistlikult pikad. Mõnel juhul katab Tervisekassa operatsiooni põhiosa, kuid patsient peab juurde maksma kallimate tarvikute eest. Seda tuleb kindlasti arstiga konsultatsioonis täpsustada.
Liimimeetod ja skleroteraapia: Veeniliimiga sulgemine on üks uusimaid ja valutumaid meetodeid, kuid see on ka üks kallimaid. Reeglina Tervisekassa seda täies mahus ei kompenseeri ja see jääb tasulise meditsiini pärusmaaks. Skleroteraapiat (veeni süstitav vaht) kasutatakse sageli kosmeetilistel eesmärkidel või korduvate väiksemate veenilaiendite raviks. Kui eesmärk on puhtalt kosmeetiline (veinivõrgustik), tuleb patsiendil maksta ise. Kui skleroteraapia on osa meditsiinilisest raviplaanist (nt haavandi ravi toetamiseks), võib see olla kaetud.
Millal tuleb patsiendil ravi eest ise maksta?
On mitmeid stsenaariume, kus patsient peab arvestama isikliku rahalise panusega. Peamised põhjused on seotud kas näidustuse puudumise, kiiruse või mugavusega.
1. Kosmeetiline probleem
Kui ultraheliuuring näitab, et süvaveenid ja suured pindmised veenitüved on terved ning klapid töötavad, kuid patsiendil on nahaalused “ämblikveenid” või väikesed mügarikud, liigitub see iluveaks. Tervisekassa ei rahasta protseduure, mille eesmärk on vaid jalgade välimuse parandamine. Sellisel juhul on lahenduseks tasuline skleroteraapia või laserravi erakliinikus.
2. Soov vältida pikki ravijärjekordi
Riiklikus süsteemis on järjekorrad paratamatud. Sõltuvalt haiglast ja piirkonnast võib ooteaeg eriarsti vastuvõtule ulatuda kuudesse ning operatsioonijärjekord veel omakorda poolest aastast aastani. Patsiendid, kes soovivad probleemist vabaneda kiiresti – näiteks enne suvepuhkust või seoses valuga, mida ei soovita kannatada – valivad sageli tasulise operatsiooni. Erakliinikus võib operatsioonile pääseda sageli juba paari nädala jooksul.
3. Eelistatud ravimeetod või arst
Patsiendil võib olla soov saada ravi kindla arsti juures, kes töötab ainult erapraksises, või soovida kindlat meetodit (näiteks veeniliim), mida kohalik riiklik haigla ei paku. Sellisel juhul on tegemist patsiendi vaba valikuga osta teenust täishinnaga.
Hinnad ja kulud erameditsiinis
Kui otsustate tasulise ravi kasuks, on oluline teada suurusjärke. Hinnad varieeruvad kliinikuti ja sõltuvad kasutatavast meetodist ning haiguse raskusastmest.
- Eriarsti tasuline konsultatsioon: Tavaliselt vahemikus 50–100 eurot (sisaldab sageli ultraheliuuringut).
- Skleroteraapia: Ühe seansi hind jääb vahemikku 100–200 eurot. Sageli on vaja mitut seanssi.
- Laseroperatsioon (EVLA): Ühe jala ravi hind algab tavaliselt 600–800 eurost ja võib ulatuda 1200 euroni. Kahe jala korraga opereerimine on tavaliselt soodsam kui eraldi.
- Veeniliim (VenaSeal): Kuna liim ise on kallis materjal, on selle protseduuri hind kõrgem, jäädes sageli vahemikku 1500–2500 eurot.
Oluline on märkida, et erakliinikutes tehtud kulutused on võimalik deklareerida tuludeklaratsioonis tervisekulutustena vaid teatud tingimustel, kuid reeglina tulumaksutagastust iluprotseduuridelt ei saa.
Korduma kippuvad küsimused (KKK)
Kas perearst saab ise veenilaiendeid ravida?
Perearst saab diagnoosida probleemi, anda nõu elustiili osas ja kirjutada välja kompressioonsukad või leevendavad ravimid, kuid kirurgilist sekkumist ega skleroteraapiat perearst ei teosta. Selleks on vaja saatekirja veresoontekirurgile.
Kui kaua kehtib saatekiri veresoontekirurgile?
Digisaatekiri kehtib tavaliselt kuni kuus kuud või kuni see on realiseeritud (arstiaeg broneeritud ja vastuvõtt toimunud). Kui te selle aja jooksul aega ei broneeri, tuleb küsida uus saatekiri.
Kas ma saan valida, millises haiglas ma operatsiooni teen, kui mul on saatekiri?
Jah, Eestis kehtib patsiendi vaba liikumise õigus. Te võite oma digisaatekirjaga broneerida aja ükskõik millises Eesti haiglas või kliinikus, millel on Tervisekassaga leping veresoontekirurgia erialal, sõltumata teie elukohast.
Kas veenilaiendid võivad pärast operatsiooni tagasi tulla?
Jah, veenilaiendid on krooniline haigus. Operatsioon eemaldab küll olemasolevad haiged veenid, kuid kui inimesel on geneetiline eelsoodumus sidekoe nõrkuseks, võivad aastate jooksul laieneda teised veenid. Kaasaegsed meetodid on siiski väga efektiivsed ja retsidiivide (haiguse taastekke) protsent on madal.
Kas kompressioonsukad kompenseeritakse?
Tervisekassa kompenseerib meditsiiniseadmete loetelu alusel kompressioontooteid teatud diagnooside puhul (näiteks venoosse haavandi ravi, lümfiturse), kuid tavaliste veenilaiendite puhul tuleb sukad reeglina osta patsiendil endal. Soodustuse saamiseks on vajalik eriarsti või perearsti poolt vormistatud meditsiiniseadme kaart.
Tervisekäitumine ja ennetustöö on odavaim ravi
Olenemata sellest, kas ravi eest maksab riik või patsient, on kõige parem strateegia haiguse süvenemise vältimine. Geneetikat me muuta ei saa, kuid elustiilivalikud mängivad veenilaiendite tekkes ja arengus suurt rolli. Liigne kehakaal, vähene liikumine, suitsetamine ja pikalt sundasendis (istumine või seismine) viibimine on peamised riskifaktorid.
Regulaarne liikumine, nagu kõndimine, ujumine või jalgrattasõit, paneb säärelihased tööle, mis aitab pumbata verd jalgadest tagasi südame suunas. Samuti on oluline kanda spetsiaalseid kompressioonsukki, eriti kui töö nõuab pikaajalist seismist või kui on planeeritud pikad lennureisid. Sukad toetavad veeniseinu ja vähendavad turseid. Õigeaegne tähelepanu oma jalgade tervisele võib lükata operatsioonivajaduse aastateks edasi või muuta sekkumise mahu tunduvalt väiksemaks. Kui märkate jalgadel esimesi veenilaiendeid või tunnete regulaarset raskustunnet, tasub konsulteerida perearstiga, et panna paika tegevuskava enne, kui probleem muutub tõsiseks terviseriskiks.
