Suguhaigused on teema, millest sageli vaikitakse või tuntakse piinlikkust, kuid teadmatus võib tervisele kalliks maksma minna. Üks ajaloo kurikuulsamaid nakkushaigusi, süüfilis, on tänapäevalgi täiesti olemas ning selle esinemissagedus on paljudes riikides taas tõusuteel. Ohtlikuks teeb selle haiguse asjaolu, et seda nimetatakse meditsiinis sageli “suureks jäljendajaks”. See tähendab, et süüfilise sümptomid võivad olla nii mitmekesised ja ebamäärased, et neid aetakse kergesti segamini allergia, gripi või tavalise nahalööbega. Veelgi petlikum on see, et haiguse nähud võivad iseenesest kaduda, jättes inimesele valearvamuse, et ta on tervenenud, samal ajal kui bakter hävitab organismi vaikselt edasi. Selles artiklis vaatame süvitsi, kuidas seda salakavalat haigust ära tunda ja millal on viimane aeg arsti poole pöörduda.
Mis on süüfilis ja miks seda nimetatakse kameeleoniks?
Süüfilis on bakteriaalne infektsioon, mida põhjustab bakter nimega Treponema pallidum. See levib peamiselt vaginaalse, anaalse või oraalse seksi kaudu, kuid nakkus võib edasi kanduda ka tiheda nahakontakti kaudu, kui puututakse kokku nakatunud inimese aktiivse haavandiga. Harvematel juhtudel võib haigus levida vereülekandel või emalt lootele raseduse ajal, mida nimetatakse kaasasündinud süüfiliseks.
Põhjus, miks süüfilist peetakse üheks kõige keerulisemaks haiguseks diagnoosimisel ilma laboratoorsete testideta, peitub selle faasilises kulus. Haigus ei avaldu kohe täies jõus, vaid kulgeb staadiumite kaupa, kusjuures sümptomite vahel võivad olla pikad, lausa aastaid kestvad peiteperioodid. Just need vahepealsed “vaiksed” perioodid on kõige ohtlikumad, sest inimene võib teadmatult nakkust levitada ja jätta end ravimata.
Esimene staadium: märkamatu ohu märk
Süüfilise esimene staadium algab tavaliselt 10 kuni 90 päeva jooksul pärast nakatumist. Kõige iseloomulikumaks tunnuseks on kõva haavand ehk šanker. Siin tekibki sageli esimene eksitus – kuna haavand on enamasti valutu, väike ja ümar, võib see jääda täiesti tähelepanuta või peetakse seda tühiseks marrastuseks või sissekasvanud karvaks.
Oluline on teada järgmist:
- Haavand tekib täpselt sinna, kust bakter sisenes kehasse (suguelundid, pärak, suu või huuled).
- Kuna haavand ei valuta, võib see jääda avastamata, eriti kui see asub tupes, pärasooles või kurgus.
- Haavand paraneb iseenesest 3–6 nädala jooksul ilma igasuguse ravita. See ei tähenda, et haigus on kadunud; see tähendab vaid, et bakter on liikunud vereringesse ja haigus on jõudnud järgmisse faasi.
Teine staadium: kui keha saadab segaseid signaale
Kui esimest staadiumit ei ravita, areneb haigus edasi teise staadiumisse. Tavaliselt juhtub see paar nädalat pärast haavandi paranemist. Selles faasis muutub süüfilis tõeliseks “jäljendajaks”, sest sümptomid on süsteemsed ja meenutavad paljusid teisi tõbesid.
Kõige levinum sümptom on nahalööve. Erinevalt paljudest teistest löövetest on süüfilise lööve sageli mittesügelev. See võib ilmneda punaste või punakaspruunide laikudena kehal, kuid kõige iseloomulikum tunnus, mis peaks kohe häirekella lööma, on lööve peopesadel ja jalataldadel. Vähesed teised haigused põhjustavad löövet just neis kohtades.
Lisaks lööbele võivad esineda ka muud sümptomid, mida aetakse sageli segamini gripi või stressiga:
- Palavik ja väsimus.
- Kurguvalu ja hääle kähedus.
- Suurenenud lümfisõlmed.
- Juuste väljalangemine (laikudena), mida võidakse pidada alopeetsiaks.
- Lihas- ja liigesevalud.
- Kaalulangus.
- Limaskestadele (suu, suguelundid) võivad tekkida hallikasvalged laigud ehk kondüloomid (condylomata lata), mis on väga nakkavad.
Ka need sümptomid kaovad lõpuks iseenesest, olenemata sellest, kas inimene saab ravi või mitte. See viib haiguse latentsesse ehk peiteperioodi.
Latentne ja kolmas staadium: vaikne häving
Pärast teise staadiumi sümptomite kadumist algab latentne faas. Selles staadiumis puuduvad igasugused sümptomid. See periood võib kesta aastaid, mõnikord isegi aastakümneid. Varajases latentses faasis (kuni aasta pärast nakatumist) on inimene veel nakkusohtlik, hilises latentses faasis nakkusoht väheneb, kuid oht inimese enda tervisele suureneb drastiliselt.
Ilma ravita areneb umbes 15–30% nakatunutest välja kolmas ehk tertsiaarne süüfilis. See on haiguse kõige rängem vorm, mis kahjustab elutähtsaid organeid ja võib lõppeda surmaga. Sümptomid sõltuvad sellest, millist organit bakter ründab:
- Südame-veresoonkond: Võib tekkida aordi aneurüsm või klapirikked.
- Närvisüsteem (neurosüüfilis): Võib põhjustada meningiiti, insulki, dementsust, kuulmise ja nägemise kaotust, liikumishäireid ja isiksuse muutusi.
- Gommad: Pehmed kasvajalised moodustised, mis võivad tekkida nahale, luudesse, maksa või teistesse organitesse, hävitades ümbritsevat kude.
Millal peaks kindlasti arsti poole pöörduma?
Arvestades sümptomite petlikkust, on oluline usaldada oma sisetunnet ja hinnata oma riskikäitumist. Arsti külastamine ei tohiks sõltuda ainult selgest valust või ebamugavustundest. Pöörduge viivitamatult veneroloogi, perearsti või naistearsti/meestearsti vastuvõtule, kui:
- Märkate oma suguelunditel, päraku piirkonnas või suus haavandit, isegi kui see ei valuta.
- Teil tekib seletamatu nahalööve, eriti kui see haarab peopesasid ja jalataldu.
- Teil on olnud kaitsmata vahekord uue või juhusliku partneriga.
- Teie seksuaalpartneril on diagnoositud süüfilis või mõni muu suguhaigus.
- Olete rase – kõik rasedad peaksid läbima süüfilise kontrolli, et vältida nakkuse ülekandumist lapsele.
Pidage meeles, et kondoom vähendab nakatumisriski oluliselt, kuid ei paku 100% kaitset, kui haavand asub piirkonnas, mida kondoom ei kata (näiteks munandikott või reie sisekülg).
Diagnoosimine ja ravi
Hea uudis on see, et süüfilis on tänapäeval täielikult ravitav, eriti varajastes staadiumites. Diagnoosimiseks piisab enamasti lihtsast vereanalüüsist, mis otsib süüfilise vastaseid antikehi. Mõnikord võetakse proov ka otse haavandist.
Ravi nurgakiviks on antibiootikumid, tavaliselt penitsilliin. Varajases staadiumis piisab sageli ühest süstist, et haigusest vabaneda. Hilisemate staadiumite puhul on vaja pikemat ravikuuri. On kriitilise tähtsusega mõista, et kuigi ravi tapab bakteri ja peatab haiguse edasise arengu, ei suuda see alati taastada juba tekkinud organite kahjustusi (näiteks kolmandas staadiumis).
Miks on partneri teavitamine kohustuslik?
Kui teil diagnoositakse süüfilis, peavad ravi saama ka teie seksuaalpartnerid. Vastasel juhul toimub “ping-pong” efekt, kus te nakatute uuesti kohe pärast ravi lõppu. Eestis on anonüümseid teavitussüsteeme ja arstid aitavad sageli partnerite teavitamisel diskreetselt.
Korduma kippuvad küsimused (FAQ)
Süüfilise ümber ringleb palju müüte ja väärarusaamu. Siin on vastused kõige levinumatele küsimustele.
Kas ma võin süüfilise saada prilllaualt või ukselingilt?
Ei. Süüfilise bakter Treponema pallidum on väliskeskkonnas väga habras ja hukkub kiiresti. Haigus ei levi prilllaudade, basseinivee, jagatud käterätikute, sööginõude ega ukselinkide kaudu. Nakkus nõuab otsest kontakti limaskesta või vereringega.
Kas süüfilis on ravitav ka siis, kui see avastatakse aastaid hiljem?
Jah, süüfilise bakterit saab antibiootikumidega tappa igas staadiumis. Siiski, kui haigus on jõudnud kolmandasse faasi ja kahjustanud siseorganeid, liigeseid või närvisüsteemi, ei pruugi need kahjustused olla enam taastuvad, kuigi nakkus ise likvideeritakse.
Kas pärast ravi tekkib mul immuunsus?
Ei, süüfilise läbipõdemine ei anna eluaegset immuunsust. Te võite nakatuda uuesti, kui puutute kokku nakatunud partneriga. Seetõttu on turvaline seksuaalkäitumine oluline ka pärast tervenemist.
Kui kaua peab ootama, et test näitaks õiget tulemust?
Süüfilisel on “aknapeриоod”. Vereanalüüs ei pruugi näidata nakkust kohe järgmisel päeval pärast vahekorda. Antikehade tekkeks kulub aega. Soovitatav on teha test umbes 3–4 nädalat pärast võimalikku nakatumist, kuid kindluse mõttes korratakse testi sageli 3 kuu möödudes.
Regulaarne testimine kui vastutustundlik eluviis
Süüfilise salakavalus peitubki tema võimes jääda märkamatuks või maskeeruda süütuteks terviseprobleemideks. Ainus viis kindel olla on regulaarne testimine. Inimesed, kellel on mitu seksuaalpartnerit või kes ei kasuta püsivalt kaitsevahendeid, peaksid laskma end kontrollida vähemalt kord aastas, riskigruppi kuuluvad inimesed aga iga 3–6 kuu tagant. Tänapäeva meditsiin on teinud testimise kiireks, diskreetseks ja kättesaadavaks. Oma tervise ja partnerite heaolu huvides on parem karta kui kahetseda – varakult avastatud süüfilis on vaid lühike ebamugavus, kuid ravimata jätmisel võib see olla elumuutev tragöödia.
