Raseduse viimased nädalad on enamiku naiste jaoks segu suurest ootusärevusest, füüsilisest ebamugavusest ja teadmatusest. Iga väike pistmine kõhus või seljas võib panna tulevase ema küsima: “Kas see ongi nüüd see hetk?” See on täiesti loomulik reaktsioon, eriti kui ootate oma esimest last. Sünnitus ei ole pelgalt üks hetkeline sündmus, vaid protsess, mis võib alata märkamatult ja kesta tunde või isegi päevi enne, kui on vaja meditsiinilist sekkumist. Kuigi iga naise keha ja kogemus on unikaalne, eksisteerivad kindlad füsioloogilised mustrid, mis annavad märku, et beebi on valmis siia ilma sündima. Alljärgnevalt vaatame süvitsi peamisi märke, mis viitavad sünnitustegevuse algusele, ja selgitame, kuidas eristada valehäireid tõelisest asjast.
Braxton Hicksi kokkutõmbed versus päris tuhud
Üks suurimaid segaduse allikaid raseduse lõpus on emaka kokkutõmbed. Paljud naised kogevad nn harjutustuhusid ehk Braxton Hicksi kokkutõmbeid juba teisel trimestril, kuid raseduse lõpus võivad need muutuda intensiivsemaks ja sagedasemaks. On kriitiliselt oluline osata neil ja õigetel sünnitustuhudel vahet teha, et mitte liiga vara haiglasse kiirustada.
Braxton Hicksi kokkutõmbed on tavaliselt ebaregulaarsed. Need võivad tekkida näiteks füüsilise pingutuse järel, vedelikupuuduse tõttu või päeva lõpus väsimusest. Nende iseloomulik tunnus on see, et need ei muutu ajas intensiivsemaks ega sagedasemaks. Sageli aitab asendi muutmine, soe dušš või klaasi vee joomine neil vaibuda. Valu asemel on need pigem ebamugavad, meenutades emaka pingulolekut või “kivikõvaks” tõmbumist.
Õiged sünnitustuhud seevastu käituvad täiesti teisiti. Need on märk sellest, et emakakael on hakanud avanema ja õhenema. Õigete tuhude puhul kehtivad järgmised reeglid:
- Regulaarsus: Kokkutõmbed tekivad kindla ajavahemiku tagant ja see vahe muutub järjest lühemaks.
- Intensiivsus: Iga järgnev tuhu on veidi tugevam kui eelmine. Valu ei kao asendi muutmisel ega puhates.
- Kestus: Tuhud muutuvad ajas pikemaks, kestes alguses 30 sekundit ja hiljem juba 60–90 sekundit.
- Asukoht: Valu algab sageli selja alaosast ja kiirgub ettepoole kõhule, meenutades tugevaid menstruatsioonivalusid.
Limakorgi eraldumine: varajane hoiatus
Raseduse ajal on emakakael suletud tiheda limatropiga, mis kaitseb loodet bakterite ja infektsioonide eest. Kui raseduse lõpus hakkab emakakael pehmenema, lühenema ja avanema, võib see kork eest ära tulla. Seda nimetatakse limakorgi eraldumiseks.
See võib välja näha kui suurem klomp tihedat lima või suurenenud voolus, mis võib olla läbipaistev, kergelt roosakas või pruunikas (verekiududega segunenud). Inglise keeles nimetatakse seda sageli “bloody show”. Oluline on teada, et limakorgi eraldumine ei tähenda alati, et sünnitus algab kohe. Mõnel naisel eraldub limakork tunde enne tuhude algust, teistel aga isegi nädal või kaks varem. Seega, kui märkate limakorgi eraldumist, kuid regulaarseid valusid pole ja looteveed pole puhkenud, ei ole vaja koheselt haiglasse tormata, küll aga on see märk, et keha valmistub suureks sündmuseks.
Lootevee puhkemine: müüdid ja tegelikkus
Filmidest on meile jäänud mulje, et sünnitus algab alati dramaatilise lootevete puhkemisega keset rahvarohket kohta. Tegelikkuses algab sünnitus lootevee puhkemisega vaid umbes 10–15% naistest. Enamikul juhtudel algavad kõigepealt tuhud ja veed puhkevad alles sünnituse käigus või avab need ämmaemand haiglas.
Kui looteveed siiski puhkevad kodus, võib see olla kas suur pahvakas või vaevumärgatav nirisemine. Kuna raseduse lõpus on lootepea sageli juba vaagnasse laskunud, töötab pea n-ö punnina ja takistab suurel hulgal veel korraga väljumast.
Mida jälgida lootevee puhul?
- Värvus: Normaalne lootevesi on selge, läbipaistev või kergelt õrnroosa/hägune. Kui vesi on rohekas, pruunikas või verine, tuleb viivitamatult haiglasse minna, kuna see võib viidata loote hapnikupuudusele (mekoonium vees).
- Lõhn: Looteveel on spetsiifiline lääge lõhn, see ei tohiks lõhnata nagu uriin.
- Kogus ja aeg: Jäta meelde kellaaeg, millal veed puhkesid. Isegi kui tuhusid ei ole, tuleb vete puhkemise korral enamasti ühendust võtta haiglaga, sest infektsioonioht suureneb aja jooksul.
Füüsilised muutused: seljavalu, seedimine ja “pesapunumine”
Lisaks ilmselgetele märkidele annab keha sageli ka peenemaid vihjeid. Üks levinud sümptom on püsiv ja tuim seljavalu, eriti alaseljas. See erineb tavalisest rasedusaegsest seljaväsimusest selle poolest, et see võib tulla lainetena koos emaka kokkutõmmetega. Mõnedel naistel toimub sünnitusvalude põhiraskus just seljas (nn “seljasünnitus”), mis on sageli seotud beebi asendiga.
Samuti võib vahetult enne sünnitust esineda seedeprobleeme. Kõhulahtisus ja iiveldus on keha loomulik viis soolestikku tühjendada, et teha beebile sünnitusteedes rohkem ruumi. See on tingitud prostaglandiinide vabanemisest, mis aitavad emakakaelal pehmeneda, kuid mõjutavad ka soolestikku.
Emotsionaalsel tasandil kogevad paljud naised vahetult enne sünnitust tugevat pesapunumise instinkti. See on ootamatu ja intensiivne energiasööst, mis sunnib koristama, süüa tegema või beebiriideid sorteerima. Kui olete viimastel nädalatel tundnud end väsinuna ja äkki on teil energiat terve maja ümber tõsta, võib see olla märk lähenevast sünnitusest. Kasutage seda energiat targalt, kuid ärge end üle kurnake – vajate jõudu sünnituseks.
Millal on õige aeg haiglasse minna?
See on ilmselt kõige olulisem küsimus. Liiga vara haiglasse minnes võidakse teid koju tagasi saata (kui emakakaela avatus on väike), mis võib olla emotsionaalselt kurnav. Liiga hilja minek tekitab aga asjatut stressi.
Üldine rusikareegel, mida ämmaemandad soovitavad esmasünnitajatele, on 5-1-1 reegel (mõnes variatsioonis ka 4-1-1):
- Kokkutõmbed käivad iga 5 minuti tagant.
- Iga kokkutõmme kestab vähemalt 1 minuti.
- See rütm on kestnud vähemalt 1 tunni jooksul.
Korduvsünnitajate puhul toimuvad protsessid sageli kiiremini, seega soovitatakse neil haiglasse asuda siis, kui tuhud on regulaarsed (nt iga 7–10 minuti tagant) ja valusad, ootamata 5-minutilist vahet.
Muidugi on olukordi, kus ülaltoodud reeglid ei kehti ja haiglasse tuleb minna koheselt:
- Veritsus: Erkpunane veritsus (mitte lihtsalt limakorgi määrimine) vajab kohest kontrolli.
- Loote liigutuste vähenemine: Kui tunnete, et beebi liigutab tavapärasest vähem või ei liiguta üldse, ärge oodake tuhusid, vaid minge kontrolli.
- Tugev pidev valu: Kui kõhuvalu on pidev ja ei anna vahepeal järele, võib see viidata probleemidele platsentaga.
- Roheline lootevesi: Nagu eelnevalt mainitud, on see ohumärk.
Korduma kippuvad küsimused (FAQ)
Kas ma tohin enne haiglasse minekut süüa?
Jah, sünnituse algfaasis kodus on soovitatav süüa kergesti seeditavat toitu (jogurt, puuviljad, röstsai), et koguda energiat. Vältige raskeid ja rasvaseid toite, kuna need võivad hiljem iiveldust tekitada. Haiglas võib söömine olla piiratud, olenevalt olukorrast ja haigla reeglitest.
Mis juhtub, kui ma ei saa aru, et sünnitus algas?
See on väga levinud hirm, kuid praktikas juhtub seda haruharva. Latentne faas (sünnituse algus) võib olla pikk ja vähemärgatav, kuid aktiivne sünnitus on intensiivne protsess, mida on võimatu ignoreerida. Tuhud muutuvad nii tugevaks, et te ei suuda nende ajal rääkida ega naeratada. Teie keha annab teile kindlasti märku.
Kas ma peaksin kutsuma kiirabi või minema oma transpordiga?
Tavalise, tüsistusteta sünnituse alguse puhul eelistatakse isiklikku transporti või taksot. Kiirabi on vajalik siis, kui veed on puhkenud ja pea ei ole fikseerunud (kui arst on seda öelnud), kui esineb tugev verejooks, kui tuhud on pressimistundega või kui tunnete end väga halvasti. Kahtluse korral helistage alati häirekeskusesse või oma haigla vastuvõttu nõu küsimiseks.
Mis on prodromaalne sünnitus?
Mõnikord võivad naised kogeda nn “valestarti” ehk prodromaalset sünnitust. See tähendab regulaarseid ja valusaid tuhusid, mis kestavad tunde või isegi päevi, kuid ei vii emakakaela avanemiseni. See on kurnav, kuid lõpuks läheb see üle aktiivseks sünnituseks. Sellises olukorras on oluline puhata, süüa ja püsida hüdreeritud.
Kui veed puhkevad, kas ma võin veel duši alla minna?
Kui vesi on selge ja pea on fikseerunud (arst on seda kinnitanud), võite tavaliselt enne haiglasse minekut teha kiire duši. Vanni minekut pärast vete puhkemist üldiselt ei soovitata infektsiooniohu tõttu, välja arvatud juhul, kui olete juba haiglas ämmaemanda järelevalve all.
Ettevalmistused viimaseks hetkeks
Kui olete tuvastanud sümptomid ja otsustanud, et on aeg liikuda, püüdke säilitada rahu. Paanika ja adrenaliin võivad sünnitustegevust aeglustada. Veenduge, et teil on kaasas rasedakaart ja isikut tõendav dokument – need on kõige olulisemad asjad. Haiglakott peaks olema ideaalis juba varem pakitud, sisaldades hügieenitarbeid, riideid endale ja beebile ning vajalikke ravimeid.
Enne kodust lahkumist helistage võimalusel oma valitud sünnitusmajja. Teavitage neid oma saabumisest, kirjeldage oma tuhude sagedust ja kestust ning vete olukorda. See annab personalile võimaluse valmistuda ja teile vajadusel viimaseid suuniseid jagada. Pidage meeles, et sünnitus on loomulik protsess ja teie keha on selleks loodud – usaldage oma instinkte ja ärge kartke küsida abi, kui tunnete end ebakindlalt.
