Paljud naised jõuavad oma 40ndatesse eluaastatesse tundega, et midagi on nende kehaga valesti, kuid nad ei suuda täpselt sõnastada, milles probleem seisneb. Sageli algab see hiilivalt: uni muutub katkendlikuks, meeleolu kõigub ilma nähtava põhjuseta või tekib seletamatu väsimus, mida ei leevenda isegi puhkus. Esimene reaktsioon on tavaliselt süüdistada kiiret elutempot, tööstressi või vitamiinipuudust. Perearsti külastused võivad lõppeda retseptiga antidepressantidele või soovitusega “lihtsalt puhata”, sest vereanalüüsid on normi piires. Ometi on nende ebamääraste ja sageli hirmutavate sümptomite taga sageli loomulik, kuid vähe räägitud hormonaalne muutus – premenopaus. See on periood, mis võib kesta aastaid enne menstruatsiooni lõplikku lakkamist ja mille sümptomid on niivõrd mitmekesised, et neid aetakse kergesti segi kilpnäärmehaiguste, südameprobleemide või läbipõlemisega.
Mis on premenopaus ja miks see on “nähtamatu”?
Premenopaus ehk perimenopaus on üleminekuperiood viljakast east menopausi. Erinevalt menopausist, mis on kindel ajahetk (kui menstruatsiooni pole olnud 12 kuud), on premenopaus protsess. See võib alata juba 30ndate lõpus või 40ndate alguses ning kesta 4 kuni 10 aastat.
Selle perioodi teeb keeruliseks hormoonide, eelkõige östrogeeni ja progesterooni, ebaühtlane kõikumine. Kui varem toimis naise hormonaalsüsteem suhteliselt predikteeritava tsüklina, siis premenopausis meenutab see pigem Ameerika mägesid. Hormoonide tase ei lange lineaarselt, vaid teeb järske hüppeid üles ja alla. Just need kõikumised põhjustavad sümptomeid, mida naised sageli ei oska seostada oma reproduktiivsüsteemiga, kuna menstruatsioonid võivad endiselt olla regulaarsed.
Südamepekslemine ja ärevushäired
Üks kõige hirmutavamaid sümptomeid, mis sunnib naisi sageli kardioloogi poole pöörduma, on südamepekslemine. Naised kirjeldavad seda kui tunnet, et süda jätab lööke vahele, klopib rinnus või peksleb liiga kiiresti isegi puhkeolekus. Sageli kaasneb sellega ootamatu paanikahhoog või seletamatu ärevus.
Seda aetakse tihti segi:
- Südame rütmihäiretega
- Üldistunud ärevushäirega
- Paanikahäirega
Tegelikkuses mõjutab östrogeen otseselt autonoomset närvisüsteemi ja veresoonte elastsust. Östrogeenitaseme langus võib põhjustada südame löögisageduse ajutist kiirenemist ja vererõhu kõikumisi. Kuigi südame kontrollimine on alati vajalik välistamaks tõsiseid haigusi, on paljudel juhtudel tegemist hormonaalsest tasakaalutusest tingitud healoomulise nähtusega, mis taandub hormoonravi või elustiili muutustega.
Ajuudu ja mäluhäired
Paljud naised kurdavad, et nad tunnevad end “rumalana” või kardavad varajast dementsust. Sümptomiteks on raskused sõnade leidmisega, unustamine, miks mindi ühest toast teise, või suutmatus keskenduda tööülesannetele, mis varem olid lihtsad. Inglise keeles tuntakse seda terminit kui brain fog ehk ajuudu.
Seda aetakse tihti segi:
- Varajase Alzheimeri tõvega
- Tähelepanuhäirega (ADHD)
- Kroonilise väsimuse sündroomiga
Uuringud on näidanud, et östrogeenil on ajule kaitsev ja stimuleeriv toime. See toetab neuronite vahelist suhtlust ja aju verevarustust. Kui östrogeenitase langeb, võib aju ajutiselt kaotada oma tavapärase teravuse. Lisaks halvendab olukorda premenopausile omane unehäirete kompleks. Hea uudis on see, et aju kohaneb uue hormonaalse tasemega ja enamikul naistel taastub kognitiivne võimekus menopausi järgselt.
Liigese- ja lihasvalud
Kui naine hakkab tundma hommikust kangust või valusid põlvedes, puusades ja sõrmedes, seostatakse seda sageli vananemise, artriidi või liigse treeninguga. Ometi on laialdased kehavalud üks levinumaid premenopausi sümptomeid, millest harva räägitakse.
Östrogeen on looduslik põletikuvastane aine. See aitab hoida liigeseid “õlitatuna” ja vähendab põletikulisi protsesse kehas. Kui östrogeenitase langeb, suureneb põletikutase ja väheneb kollageeni tootmine, mis viib liigesevalude ja lihaspingeteni. See sümptom on sageli segadusseajav, sest valud võivad rännata ühest kehapiirkonnast teise.
Muutused seedimises ja “premenopausi kõht”
Paljud naised märkavad, et hoolimata tervislikust toitumisest ja treeningust hakkab vööümbermõõt suurenema. Lisaks tekivad ootamatud seedehäired: puhitus, gaasid või toidutalumatused, mida varem ei esinenud.
Seda aetakse tihti segi:
- Ärritunud soole sündroomiga (IBS)
- Gluteenitalumatusega
- Lihtsa kaalutõusuga vale toitumise tõttu
Hormonaalsed muutused mõjutavad soolestiku mikrobioomat ja seedetrakti motoorikat. Lisaks tõuseb premenopausis stressihormooni kortisooli tase, mis soodustab rasva ladestumist just kõhupiirkonda (vistseraalne rasv). See ei ole pelgalt esteetiline probleem, vaid märk ainevahetuse aeglustumisest ja insuliinitundlikkuse vähenemisest, mis on seotud östrogeeni vähenemisega.
Kilpnääre või premenopaus?
Kõige sagedamini aetakse premenopausi sümptomeid segi kilpnäärme alatalitlusega (hüpotüreoos). Mõlemal seisundil on suur ühisosa sümptomite osas:
- Kaalutõus
- Väsimus ja letargia
- Juuste väljalangemine ja kuiv nahk
- Külmatunne või temperatuuri reguleerimise häired
- Depressioon
Kuna kilpnäärmeprobleemid on keskealistel naistel samuti väga levinud, on oluline teha vereanalüüsid (TSH, T4, T3 ja antikehad). Siiski tuleb meeles pidada, et naisel võivad esineda mõlemad seisundid korraga. Kilpnäärme ravi ei pruugi kõiki sümptomeid leevendada, kui algpõhjuseks on hoopis suguhormoonide kõikumine.
Korduma kippuvad küsimused (FAQ)
Kui kaua premenopaus kestab?
Premenopausi kestus on väga individuaalne, varieerudes mõnest kuust kuni 10 aastani. Keskmiselt kestab see umbes 4 aastat. Protsess lõpeb ametlikult siis, kui naisel pole olnud menstruatsiooni 12 järjestikust kuud.
Kas ma saan premenopausi ajal rasedaks jääda?
Jah, rasedaks jäämine on võimalik. Kuigi viljakus on oluliselt langenud ja ovulatsioonid on ebaregulaarsed, ei ole need täielikult lakanud. Seetõttu on rasestumisvastaste vahendite kasutamine endiselt vajalik, kuni menopaus on kindlalt diagnoositud.
Kas ma peaksin tegema hormoonide vereanalüüsi diagnoosimiseks?
Mitte tingimata. Kuna hormoonide tase kõigub premenopausis drastiliselt isegi ühe päeva jooksul, ei pruugi üksik vereanalüüs anda tõest pilti. Arstid diagnoosivad premenopausi tavaliselt sümptomite, vanuse ja menstruaaltsükli muutuste põhjal. FSH (folliikuleid stimuleeriv hormoon) taset kontrollitakse mõnikord, kuid see ei ole alati määrav.
Mis on parim viis sümptomite leevendamiseks ilma ravimiteta?
Elustiili muutused on kriitilise tähtsusega. Soovitatav on vähendada kofeiini ja alkoholi tarbimist (mis süvendavad kuumahoogusid ja ärevust), lisada menüüsse fütoöstrogeene (nt lina, soja), teha regulaarset jõutrenni luutiheduse ja lihasmassi säilitamiseks ning praktiseerida stressijuhtimist (jooga, meditatsioon).
Millal on õige aeg pöörduda spetsialisti vastuvõtule
Kuigi premenopaus on loomulik eluetapp, ei tähenda see, et naine peaks kannatama elukvaliteeti häirivate sümptomite all. “Väljakannatamine” ei ole meditsiiniline strateegia. Arsti poole tasub pöörduda, kui sümptomid hakkavad segama igapäevaelu, tööd või suhteid. Eriti tähelepanelik tasub olla, kui menstruatsioonid muutuvad väga vererohkeks (mis võib viia aneemiani), kui tsüklite vahe on lühem kui 21 päeva või kui esineb veritsust vahekordade järel.
Naistearsti külastus on vajalik ka selleks, et arutada hormoonasendusravi (HRT) võimalusi. Kaasaegne bioidentne hormoonravi on paljudele naistele ohutu ja efektiivne viis leevendada nii füüsilisi kui ka vaimseid vaevusi ning kaitsta pikas perspektiivis südant ja luid. Oluline on leida arst, kes kuulab ja mõistab, et premenopaus ei ole “kõigest naiste probleem”, vaid kompleksne meditsiiniline seisund, mis vajab terviklikku lähenemist.
