Põlvevalu on üks sagedasemaid kaebusi, millega inimesed ortopeedi vastuvõtule pöörduvad. Sageli algab see hiilivalt: esmalt tuntakse kerget kangust hommikuti, seejärel tekib valu treppidest käimisel ning ühel hetkel võib valu hakata segama juba igapäevast und. Põlveliigese kulumine ehk gonartroos on progresseeruv seisund, mis tähendab, et ilma sekkumiseta see ajas reeglina ei parane, vaid süveneb. Kuid diagnoos ei tähenda automaatselt operatsioonilauale minekut. Tänapäevane meditsiin pakub laia spektrit ravivõimalusi, alates elustiili muutustest ja süsteravist kuni keerukate kirurgiliste protseduurideni. Selles artiklis vaatame süvitsi, mis toimub kulunud põlves, kuidas saab protsessi pidurdada ja millisel hetkel ütleb arst, et operatsioon on vältimatu samm elukvaliteedi taastamiseks.
Mis põlveliigeses tegelikult toimub?
Et mõista ravi, tuleb esmalt mõista probleemi olemust. Põlveliiges on keeruline mehhanism, kus reieluu ja sääreluu kohtuvad. Nende luude otsad on kaetud sileda, pärlvalge koega, mida nimetatakse liigeskõhreks. Terve kõhr toimib kui amortisaator ja libisemispind, võimaldades luudel üksteise suhtes liikuda peaaegu ilma hõõrdumiseta. Liigese kulumine on protsess, mille käigus see kaitsev kõhrekiht hakkab õhenema, muutub ebatasaseks ja lõpuks võib täielikult hävida.
Kui kõhr kulub, suureneb hõõrdumine liigeses. See tekitab põletikulise reaktsiooni, mis väljendub valus, turses ja liigesejäikuses. Organism püüab olukorda kompenseerida, kasvatades liigese servadesse luulisi ogasid ehk osteofüüte, mis omakorda piiravad liikuvust veelgi. On oluline mõista, et kulumine ei ole pelgalt vananemise paratamatu kaasnähtus, vaid haiguslik protsess, mida mõjutavad geneetika, varasemad traumad, kehakaal ja füüsiline koormus.
Konservatiivne ravi: Esimene kaitseliin
Enne kui ortopeed hakkab rääkima skalpellist ja proteesidest, ammendatakse alati konservatiivsed ehk mittekirurgilised ravivõimalused. Üllatavalt paljud patsiendid saavad oma vaevustele leevendust ilma operatsioonita, kui nad järgivad järjekindlalt raviplaani. Konservatiivne ravi jaguneb laias laastus kolmeks: elustiili muutused, füsioteraapia ja medikamentoosne ravi.
Kehakaalu kontrolli all hoidmine
Kõige olulisem, kuid sageli patsiendi jaoks kõige keerulisem tegur on kehakaal. Põlveliiges on koormust kandev liiges. Iga lisakilogramm kehakaalu tähendab põlvele kõndimisel kolme- kuni neljakordset lisakoormust. Seega, kaotades 5 kilogrammi kehakaalu, väheneb koormus põlvele igal sammul ligikaudu 15–20 kilogrammi võrra. See on tohutu erinevus, mis vähendab valu ja pidurdab kulumise kiirust märkimisväärselt.
Liikumisravi ja füsioteraapia
Levinud müüt on see, et valusat liigest tuleb hoida paigal. Tegelikkuses vajab kulunud liiges mõõdukat ja õiget liikumist. Liigeskõhr ei oma veresooni; see saab toitaineid liigesvedelikust, mis “pumbatakse” kõhre sisse ja välja liikumise käigus. Füsioteraapia eesmärk on tugevdada reielihaseid, mis stabiliseerivad põlve ja võtavad osa koormusest enda kanda. Nõrgad lihased tähendavad, et kogu löök ja koormus langevad otse liigespindadele.
Soovitatavad tegevused on:
- Ujumine ja vesiaeroobika: Vesi kannab keharaskust, võimaldades liigest treenida ilma põrutuseta.
- Jalgrattasõit: Tugevdab reielihaseid ilma liigesele survet avaldamata (kui sadul on õigel kõrgusel).
- Kepikõnd: Kepid aitavad jaotada koormust ülakehale, vähendades survet põlvedele.
Ravimid ja ortoosid
Valu leevendamiseks kasutatakse mittesteroidseid põletikuvastaseid ravimeid (nagu ibuprofeen või diklofenak), kuid neid ei tohiks tarvitada pikaajaliselt võimalike kõrvaltoimete tõttu maole ja südamele. Sageli on abi lokaalsetest geelidest. Samuti võib ortopeed soovitada spetsiaalseid põlvetugesid või ortoose, mis aitavad liigest stabiliseerida ja koormust ümber jaotada, pakkudes ajutist leevendust aktiivse tegevuse ajal.
Süsteravi võimalused: Millal ja mida süstida?
Kui tabletid ja võimlemine ei anna piisavat tulemust, on järgmine samm sageli liigesesisesed süstid. Need jagunevad peamiselt kolme rühma, millest igaühel on oma näidustus:
- Hormoonsüstid (glükokortikoidid): Need on tugevad põletikuvastased ravimid. Neid kasutatakse ägeda põletiku (“vesi põlves”) ja tugeva valu korral. Hormoonsüst leevendab kiiresti sümptomeid, kuid ei ravi kulumist ennast. Liiga sagedane hormooni süstimine võib kõhre isegi kahjustada, mistõttu piiravad arstid nende arvu (tavaliselt mitte rohkem kui 3-4 korda aastas).
- Hüaluroonhape (viskosuplementatsioon): Hüaluroonhape on liigesvedeliku loomulik koostisosa, mis tagab määrimise. Kulumise korral muutub liigesvedelik “vedelamaks” ja kaotab oma määrimisvõime. Sünteetilise happe süstimine parandab liigese libisemist ja amortisatsiooni. See sobib paremini algava ja keskmise astme kulumise korral.
- PRP (trombotsüütidega rikastatud plasma): See on bioloogiline ravi, kus patsiendi enda veeniverest eraldatakse vereliistakud ja süstitakse need liigesesse. Vereliistakud sisaldavad kasvufaktoreid, mis vähendavad põletikku ja soodustavad kudede paranemist. See meetod on näidanud häid tulemusi eriti noorematel patsientidel ja algstaadiumis artroosi korral.
Otsustav hetk: Millal on operatsioon vältimatu?
Kõige sagedasem küsimus ortopeedi kabinetis on: “Kas ma pean minema operatsioonile?”. Vastus ei sõltu ainult röntgenpildist. On patsiente, kelle röntgenipilt näitab täielikku kulumist, kuid kes kurdavad vähest valu, ja on patsiente, kelle pilt on parem, kuid valu on väljakannatamatu. Operatsiooninäidustus on kombinatsioon patsiendi kaebustest, elukvaliteedi langusest ja uuringute tulemustest.
Operatsioon muutub vältimatuks või tungivalt soovitatavaks, kui on täidetud järgmised tingimused:
- Pidev öine valu: Valu ei lase magada ega allu enam tavalistele valuvaigistitele.
- Liikumisvõime drastiline langus: Inimene ei suuda enam kõndida lühikesi vahemaid (nt poodi või postkastini) ilma tugeva valuta või abivahenditeta.
- Konservatiivse ravi ebaõnnestumine: Füsioteraapia, kaalulangetus ja süstid ei ole toonud püsivat leevendust vähemalt 6 kuu jooksul.
- Strukturaalne kollaps: Röntgenis on näha luu-luu vastu kontakti ning jalg on hakanud deformeeruma (O- või X-jalgsuse süvenemine), mis hakkab mõjutama ka teisi liigeseid ja selga.
Kirurgilised lahendused: Puhastamisest proteesimiseni
Kui otsus on langetatud, valib kirurg sobiva meetodi. Levinud väärarusaam on, et põlve saab lihtsalt “puhastada”. Artroskoopia ehk “lukuaugu kirurgia”, kus liigest loputatakse ja silutakse, ei ole kaugelearenenud kulumise korral enamasti efektiivne ja kaasaegsed ravijuhendid seda artroosi raviks enam rutiinselt ei soovita. See meetod on näidustatud pigem meniskirebendite või lahtiste kõhretükkide eemaldamiseks, mis tekitavad mehhaanilist takistust.
Kuldstandard kaugelearenenud artroosi ravis on põlveliigese endoproteesimine. Selle käigus asendatakse kulunud liigespinnad kunstmaterjalist komponentidega (tavaliselt metallisulamist ja spetsiaalsest vastupidavast plastikust). Proteesimine võib olla osaline (kui kulunud on vaid üks osa põlvest) või totaalne (kogu liiges asendatakse).
Tänapäevased proteesid on disainitud kestma 15–20 aastat või kauemgi ning need võimaldavad taastada valuvaba liikumise, sealhulgas ujumise, rattasõidu ja pikkade jalutuskäikude nautimise.
Korduma kippuvad küsimused (KKK)
Kas põlveproteesi operatsioon on valus?
Operatsioon ise toimub anesteesias (tavaliselt seljasüstiga), seega patsient valu ei tunne. Operatsioonijärgne valu on loomulik, kuid seda juhitakse tänapäeval väga tõhusalt multimodaalse valuravi abil. Esimestel päevadel ja nädalatel on ebamugavustunne ja valu harjutuste tegemisel normaalne, kuid see taandub paranemise käigus.
Kui kaua võtab aega taastumine?
Patsient tõuseb püsti ja teeb esimesed sammud tavaliselt juba operatsioonipäeval või sellele järgneval päeval. Haiglas viibitakse reeglina 3–5 päeva. Karkude või rulaatoriga kõndimine kestab tavaliselt 4–6 nädalat. Täielik taastumine, kus põlv tundub “omana” ja turse on kadunud, võib võtta aega 6 kuud kuni aasta. Pidev füsioteraapia on kriitilise tähtsusega.
Kas ma saan pärast operatsiooni sporti teha?
Jah, mõõdukas sportimine on isegi soovitatav proteesi kinnitumise ja lihastoonuse tagamiseks. Sobivad alad on kõndimine, ujumine, golf, jalgrattasõit ja murdmaasuusatamine. Vältida tuleks kontaktspordialasid (jalgpall, korvpall) ja suure põrutusega alasid (jooksmine asfaldil), mis võivad proteesi eluiga lühendada.
Kas liigese kulumine on pärilik?
Pärilikkus mängib rolli, eriti kõhre struktuuri ja vastupidavuse osas. Kui teie vanematel oli varane artroos, on teil suurem risk selle tekkeks. Siiski on elustiil (kehakaal, füüsiline aktiivsus, traumade vältimine) sageli määravama tähtsusega kui geneetika.
Mida teha, kui mul on allergia metallide vastu?
Enne operatsiooni on oluline teavitada arsti teadaolevatest allergiatest (eriti nikli vastu). Tänapäeval on olemas spetsiaalsed hüpoallergeensed proteesid (nt titaanist või spetsiaalse kattega), mida saab kasutada patsientidel, kellel on metallitalumatus.
Pikaajaline vaade ja elukestev hoolitsus
Põlveliigese artroosi diagnoos on tõsine meeldetuletus meie keha piiratud ressurssidest, kuid see ei tähenda aktiivse elu lõppu. Olgu valikuks konservatiivne ravi või liigese vahetus, eesmärk on alati sama: valuvaba liikumine ja iseseisvus. Edu võti peitub patsiendi ja arsti koostöös.
Isegi pärast edukat operatsiooni on oluline meeles pidada, et “uus põlv” vajab hoolt. Kehakaalu hoidmine tervislikes piirides on parim kingitus, mida saate oma liigestele (nii opereeritule kui ka tervele) teha. Regulaarne lihashooldus ja mõistlik koormus tagavad, et liigesed teenivad teid veel aastakümneid. Kui tunnete muret oma põlvede tervise pärast, ärge lükake arstivisiiti edasi – varajane sekkumine annab alati rohkem valikuvõimalusi ja parema lõpptulemuse.
