Igaüks meist on kogenud seda tüütut tunnet, kui nina on kinni, pea on paks ja energiatase langeb nulli. Enamasti on tegemist tavalise viirusliku nohuga, mis möödub iseenesest nädala või pooleteise jooksul, nõudes vaid puhkust ja sooja teed. Kuid mõnikord ei taha haigus taanduda, vaid muutub hoopis intensiivsemaks, tuues kaasa valu näopiirkonnas ja surve, mis kummardades väljakannatamatuks muutub. Just sel hetkel tekib paljudel küsimus: kas see on ikka veel lihtsalt külmetus või on arenenud välja midagi tõsisemat, näiteks põskkoopapõletik ehk sinusiit? Selle haiguse varajane märkamine on kriitilise tähtsusega, et vältida tüsistusi ja kroonilise põletiku teket, mistõttu on oluline osata eristada ohutut nohu sümptomitest, mis vajavad arsti sekkumist.
Mis vahe on tavalisel nohul ja põskkoopapõletikul?
Et mõista, millal tavaline nohu muutub põskkoopapõletikuks, tuleb esmalt aru saada, mis meie hingamisteedes toimub. Tavaline nohu on enamasti viiruslik infektsioon, mis ründab nina ja neelu limaskesta. Sellega kaasneb aevastamine, vesine eritis ninast ja kurguvalu. Tavaliselt hakkavad sümptomid taanduma 5–7 päeva jooksul.
Põskkoopapõletik seevastu on nina kõrvalkoobaste limaskesta põletik. Nina kõrvalkoopad on õhuga täidetud ruumid koljuluudes (silmade vahel, põsesarnade taga ja otsaees), mis on ühenduses ninaõõnega. Kui nina limaskest tursub viiruse või allergia tõttu, blokeeruvad ühenduskäigud ja lima ei pääse enam koobastest välja. See loob ideaalse sooja ja niiske keskkonna bakterite paljunemiseks. Peamine erinevus seisnebki haiguse kestuses ja iseloomus: kui sümptomid kestavad kauem kui 10 päeva ilma paranemismärkideta või kui need halvenevad pärast esialgset paranemist, on suur tõenäosus, et tegemist on bakteriaalse põskkoopapõletikuga.
Peamised sümptomid: Valu ja survetunne
Kõige iseloomulikum põskkoopapõletiku tunnus, mis eristab seda tavalisest nohust, on valu ja survetunne näos. See valu ei ole tavaliselt hajus peavalu, vaid lokaliseerub kindlatesse piirkondadesse sõltuvalt sellest, millised urked on põletikus.
- Põsesarnade piirkond: See on kõige levinum koht. Valu võib kiirata ülemistesse hammastesse, tekitades tunde, nagu valutaksid hambad, kuigi hambaarsti juures on kõik korras.
- Otsmik: Valu ja raskustunne otse kulmude kohal või taga.
- Silmade vahel ja taga: See viitab sõelluu-urgete põletikule ja võib põhjustada tugevat survetunnet nina juurel ning isegi silmade ümbruses paistetust.
Üks väga spetsiifiline test, mida saate ise teha, on ettepoole kummardamine. Kui tunnete, et näo piirkonnas ja peas surve ning valu suurenevad järsult (justkui “valguks” raskus näkku), on see tugev viide põskkoopapõletikule.
Muutused ninaeritises ja lõhnatajus
Tavalise nohu alguses on ninaeritis vesine ja läbipaistev. Hiljem võib see muutuda paksemaks, kuid taastub peagi normaalseks. Põskkoopapõletiku korral on pilt teine. Lima muutub paksuks, venivaks ning omandab kollaka või roheka varjundi. See värvimuutus viitab sellele, et organism võitleb infektsiooniga – värv tuleneb surnud valgetest verelibledest.
Lisaks võib tekkida olukord, kus nina on täiesti kinni (“betoneeritud” tunne) ja nuuskamine ei too leevendust, sest tursunud limaskest ei lase õhul liikuda. Sellega kaasneb sageli lõhna- ja maitsetaju kadumine või oluline vähenemine, kuna põletikuline turse takistab lõhnaosakeste jõudmist retseptoriteni nina ülaosas.
Varjatud sümptomid, mida sageli ei osata seostada
Peale ilmselge nohu ja näovalu on põskkoopapõletikul ka sümptomeid, mis võivad tunduda eksitavad või mida inimesed ei oska koheselt ninaprobleemidega seostada.
- Ebameeldiv hingeõhk (halitoos): Kuna põskkoopapõletiku korral valgub mädane eritis sageli mööda neelu tagaseina alla (eriti öösiti), tekitab see suhu ja kurku ebameeldiva maitse ning lõhna.
- Köha: See on samuti tingitud ninaneelu valguvast sekreedist ehk “postnasal drip” sündroomist. Eritis ärritab kurku, sundides inimest köhima, mis on eriti häiriv just öösel pikali olles või hommikuti ärgates.
- Väsimus ja kurnatus: Keha kulutab infektsiooniga võitlemiseks tohutult energiat. Pidev valu ja raskendatud hingamine halvendavad une kvaliteeti, mis omakorda süvendab kurnatustunnet.
- Kurguvalu ja hääle kähedus: Pidev suu kaudu hingamine (kuna nina on kinni) ja alla valguv eritis kuivatavad ning ärritavad kurku.
Korduma kippuvad küsimused (FAQ)
Kas põskkoopapõletik on nakkav?
Põskkoopapõletik ise reeglina ei ole nakkav. Küll aga on nakkav see viirus (näiteks gripiviirus või rinoviirus), mis algselt nohu põhjustas. Kui põskkoopapõletik on bakteriaalne tüsistus, siis see bakter teistele inimestele tavalisel teel edasi ei levi.
Kas ma vajan alati antibiootikume?
Ei, mitte alati. Suur osa põskkoopapõletikest on viiruslikku päritolu ja paranevad ise toetava raviga (ninaloputused, tursealandajad). Antibiootikume määrab arst tavaliselt siis, kui sümptomid on kestnud üle 10 päeva, on väga rasked või kui tekib “topelthaigestumine” (pärast paranemist läheb uuesti halvemaks).
Kas ma tohin põskkoopapõletikuga lennukiga lennata?
See on ebasoovitatav. Õhurõhu muutused lennuki tõusul ja maandumisel võivad tekitada põletikulistes ja blokeeritud urgetes väga tugevat valu (barotrauma), mis võib halvemal juhul lõppeda kuulmekile purunemise või veresoonte lõhkemisega ninas.
Kui kaua põskkoopapõletik kestab?
Äge põskkoopapõletik kestab tavaliselt 2–4 nädalat. Alaäge vorm võib kesta 4–12 nädalat. Kui sümptomid püsivad kauem kui 12 nädalat, loetakse haigust krooniliseks põskkoopapõletikuks.
Riskitegurid, mis soodustavad haigestumist
Miks mõned inimesed saavad iga nohu järel põskkoopapõletiku, samas kui teised pole seda kunagi kogenud? Siin mängivad rolli mitmed anatoomilised ja keskkondlikud tegurid. Üks levinumaid põhjuseid on nina vaheseina kõverus, mis takistab loomulikku õhuvoolu ja lima äravoolu ühest nina poolest. Samuti võivad äravooluteid blokeerida ninapolüübid – healoomulised limaskesta moodustised.
Suureks riskigrupiks on allergikud. Ravimata allergiline riniit hoiab nina limaskesta pidevas turses, luues soodsa pinnase põletike tekkeks. Samuti on ohustatud suitsetajad, kuna tubakasuits kahjustab nina limaskesta ripsmekesi, mille ülesanne on lima ja bakterid ninast välja transportida. Nõrgenenud immuunsüsteem ja sagedased viirushaigused (näiteks lasteaialaste vanematel) suurendavad samuti haigestumise tõenäosust märgatavalt.
Kodused leevendusvõtted ja millal neid kasutada
Enne kangete ravimite poole pöördumist saab enesetunnet parandada mitmete koduste vahenditega, mille eesmärk on alandada turset ja soodustada lima väljumist. Kõige tõhusamaks peetakse ninaloputust soolalahusega. See aitab füüsiliselt eemaldada paksu lima ja allergeene, niisutab limaskesta ja vähendab turset. Apteekides on saadaval spetsiaalsed loputusseadmed (nt nina-kannud), mis teevad protseduuri lihtsaks.
Oluline on ka piisav vedeliku tarbimine, mis aitab sekreeti vedeldada. Auru sissehingamine (mitte liiga kuum!) võib leevendada survetunnet. Apteegi käsimüügiravimitest on abi nina lahtistavatest spreidest (ksülometasoliin või oksümetasoliin), kuid neid tohib kasutada maksimaalselt 3–5 päeva. Pikemaajalisel kasutamisel tekib “tagasilöögi efekt”, kus ravim ise hakkab põhjustama ninakinnisust ja limaskesta püsivat kahjustust. Valu ja põletiku leevendamiseks võib kasutada ibuprofeeni või paratsetamooli.
Krooniline põskkoopapõletik ja võimalikud tüsistused
Kui ägedat põskkoopapõletikku ei ravita korralikult välja või kui anatoomilised iseärasused takistavad pidevalt normaalset ventilatsiooni, võib haigus muutuda krooniliseks. Krooniline sinusiit on salakaval: sümptomid ei pruugi olla nii ägedad kui haiguse alguses – puudub kõrge palavik ja talumatu valu –, kuid pidev ninakinnisus, väsimus ja nõrk survetunne saadavad inimest kuude viisi. See langetab oluliselt elukvaliteeti, mõjutades und, töövõimet ja meeleolu.
Kuigi tänapäeval esineb tõsiseid tüsistusi harva, on need siiski võimalikud, kui infektsioon levib siinustest väljapoole. Kuna nina kõrvalkoopad asuvad aju ja silmade vahetus läheduses, on oht, et põletik võib levida silmakoopasse, põhjustades silmalau turset, silma liikumise häireid või isegi nägemise kaotust. Veelgi harvem, kuid eluohtlikum on infektsiooni levik ajukelmetele (meningiit) või ajukoesse (abstsess). Seetõttu tuleb sümptomite püsimisel, eriti kui tekib silmade paistetus, tugev peavalu koos kuklakangestusega või segasusseisund, pöörduda viivitamatult erakorralise meditsiini osakonda. Õigeaegne sekkumine hoiab ära ohtlikud tagajärjed ja taastab normaalse hingamise.
