Luupus on üks keerulisemaid ja salakavalamaid autoimmuunhaigusi, mida meditsiinimaailmas tuntakse sageli kui “suurt imitaatorit”. See hüüdnimi tuleneb haiguse võimest jäljendada paljude teiste terviseprobleemide sümptomeid, alates lihtsast väsimusest ja gripist kuni raskete liigesehaigusteni. Kuna sümptomid võivad ilmneda ja kaduda ning varieeruda patsienditi äärmuslikult, kulub õige diagnoosini jõudmiseks sageli aastaid. Ometi on varajane avastamine kriitilise tähtsusega, et vältida pöördumatuid organite kahjustusi. Selles artiklis vaatame süvitsi, millised märgid võivad viidata luupusele ja millal on aeg oma tervisemuredele tõsisemalt tähelepanu pöörata.
Mis on süsteemne erütematoosne luupus (SLE)?
Enne sümptomite juurde asumist on oluline mõista haiguse olemust. Luupus ehk täpsema nimetusega süsteemne erütematoosne luupus (SLE) on krooniline autoimmuunhaigus. Terve inimese immuunsüsteem toodab antikehi, mis võitlevad viiruste, bakterite ja teiste võõrkehadega. Luupuse puhul läheb immuunsüsteem aga “rikki” ning ei suuda enam eristada võõraid sissetungijaid keha enda tervetest kudedest.
Tulemuseks on olukord, kus keha hakkab tootma autoantikehi, mis ründavad ja hävitavad inimese enda terveid rakke, kudesid ja organeid. See rünnak põhjustab põletikku, valu ja kahjustusi erinevates kehaosades, sealhulgas nahas, liigestes, neerudes, südames, kopsudes, veresoontes ja ajus. Kuigi haigus võib tabada igaüht, diagnoositakse seda kõige sagedamini fertiilses eas naistel (vanuses 15–44 eluaastat).
Krooniline väsimus ja seletamatu palavik
Üks kõige sagedasemaid ja samas kõige ebamäärasemaid sümptomeid on ekstreemne väsimus. Luupusega patsiendid kirjeldavad sageli kurnatust, mis ei kao ka pärast pikka und ega puhkust. See ei ole lihtsalt “raske päeva väsimus”, vaid pigem halvav jõuetus, mis segab igapäevaste toimetuste tegemist, nagu tööle minek või isegi voodist tõusmine. Hinnanguliselt kogeb seda sümptomit ligi 90% luupusehaigetest.
Lisaks väsimusele võib esineda madala astme palavikku. Kuna palavik on keha loomulik reaktsioon põletikule või infektsioonile, ei pruugi inimesed 37–37,5 kraadist kehatemperatuuri esialgu tõsiselt võtta. Kui aga selline subfebriilne palavik püsib nädalaid ilma nähtava põhjuseta (nagu külmetus või viirus), võib see olla märk süsteemsest põletikust ja luupuse ägenemisest.
Liigesvalu ja hommikune jäikus
Liigeseprobleemid on sageli üks esimesi märke, mis viib patsiendi arsti juurde. Luupus põhjustab liigestes valu, jäikust ja turset, mida nimetatakse luupuse artriidiks. Erinevalt reumatoidartriidist, mis deformeerib ja hävitab luid, on luupuse puhul tegemist pehmete kudede põletikuga, mis harva põhjustab püsivaid luukahjustusi, kuid on sellegipoolest äärmiselt valulik.
Tüüpilised tunnused on:
- Valu ja turse randmetes, sõrmedes ja põlvedes.
- Sümptomid on sageli sümmeetrilised (esinevad mõlemal kehapoolel).
- Hommikune liigesjäikus, mis kestab kauem kui paar minutit, kuid paraneb päeva jooksul liikudes.
- Valu rändav iseloom – ühel päeval võib valutada ranne, teisel päeval põlv.
Iseloomulik libliklööve ja naha tundlikkus
Kõige ikoonilisem luupuse sümptom on nn libliklööve (malar rash). See on punetav lööve, mis katab ninaselga ja ulatub üle mõlema põse, meenutades kujult liblikat. Lööve võib olla lame või kergelt naha pinnast kõrgem, kuid tavaliselt see ei sügele, vaid on pigem valulik või tundlik. Huvitav on see, et nina ja suu vaheline nahavolt jääb tavaliselt puutumata.
Lisaks libliklööbele esineb luupusehaigetel sageli valgustundlikkus ehk fotosensitiivsus. Isegi lühiajaline viibimine päikese käes võib põhjustada tõsiseid nahareaktsioone või vallandada haiguse ägenemise (nn flare), mis toob kaasa palaviku ja liigesvalud. Paljud patsiendid peavad kandma aastaringselt kõrge faktoriga päikesekaitsekreemi ja kaitsvat riietust.
Muud nahaga seotud sümptomid võivad hõlmata:
- Diskoide luupus: ketendavad, armistuvad ja mündikujulised laigud nahal.
- Valutud haavandid suus või ninas.
- Juuste väljalangemine (alopeetsia), mis võib olla laiguline või üldine hõrenemine.
Raynaud’ fenomen: kui sõrmed muudavad värvi
Kuni kolmandikul luupusega patsientidest esineb Raynaud’ sündroom. See on seisund, kus veresooned sõrmedes ja varvastes tõmbuvad külma või stressi korral spasmiliselt kokku, takistades verevoolu. Selle tagajärjel muutuvad sõrmed või varbad esmalt valgeks (verevoolu lakkamine), seejärel siniseks (hapnikupuudus) ja soojenedes punaseks (verevoolu taastumine).
See protsess on sageli valulik ning sellega võib kaasneda tuimus ja surin. Kuigi Raynaud’ sündroom võib esineda ka iseseisva haigusena, on selle ilmnemine koos liigesvalude ja väsimusega tugev indikaator autoimmuunsele protsessile.
Neerukahjustus – vaikne oht
Üks tõsisemaid luupuse tüsistusi on luupusnefriit ehk neerupõletik. Kuna neerud ei “valuta” varajases staadiumis, võib see kahjustus areneda märkamatult, kuni tekib neerupuudulikkus. Seetõttu on luupuse kahtluse korral uriinianalüüsid kriitilise tähtsusega.
Märgid, mis võivad viidata neeruhaaratusele:
- Tursed jalgades, pahkluudes või silmade ümber (tingitud vedeliku peetumisest).
- Vahutav või tume uriin (viitab valgu või vere esinemisele uriinis).
- Kõrge vererõhk.
- Sagenenud urineerimisvajadus, eriti öösiti.
Arstid jälgivad luupuse patsientide neerunäitajaid regulaarselt, sest varajane ravi võib päästa patsiendi dialüüsist või neerusiirdamisest.
Neuroloogilised ja psühholoogilised sümptomid
Luupus võib mõjutada ka kesknärvisüsteemi, põhjustades mitmesuguseid neuroloogilisi probleeme. Seda nimetatakse neuropsühhiaatriliseks luupuseks. Sümptomid võivad ulatuda kergetest kuni eluohtlikeni.
“Luupuse udu” ja peavalud
Paljud patsiendid kurdavad kognitiivsete võimete langust, mida inglise keeles nimetatakse brain fog ehk “aju udu”. See väljendub mäluhäiretes, raskustes keskendumisel ja segadustundes. Samuti on sagedased püsivad peavalud, mis sarnanevad migreenile, kuid ei allu tavalistele valuvaigistitele.
Raskematel juhtudel võib luupus põhjustada krampe, insulte või psühhiaatrilisi häireid nagu ärevus ja depressioon. Oluline on mõista, et depressioon võib olla nii haiguse otsene bioloogiline tagajärg kui ka reaktsioon kroonilise haigusega elamisele.
Kopsud ja süda: pleuriit ja perikardiit
Põletikuline protsess võib haarata ka siseorganeid ümbritsevaid kestasid. Kõige sagedamini esineb pleuriiti (kopsukelme põletik) ja perikardiiti (südamepauna põletik). Nende seisundite peamiseks sümptomiks on terav valu rinnus, mis süveneb sügaval sissehingamisel, köhimisel või asendi muutmisel.
Selline valu võib olla hirmutav ja meenutada südameinfarkti. Õhupuudus ja valu rinnus on sümptomid, mida ei tohi kunagi ignoreerida ja mis vajavad kohest meditsiinilist kontrolli.
Korduma kippuvad küsimused luupuse kohta
Alljärgnevalt leiate vastused mõnedele kõige levinumatele küsimustele, mis patsientidel ja nende lähedastel luupuse kohta tekivad.
Kas luupus on nakkav?
Ei, luupus ei ole nakkushaigus. Te ei saa seda teiselt inimeselt puudutuse, õhu ega kehavedelike kaudu. See on autoimmuunhaigus, mis tekib inimese sees geneetiliste ja keskkondlike tegurite koosmõjul.
Kas luupust saab täielikult välja ravida?
Praeguse meditsiini taseme juures ei ole luupus täielikult ravitav, kuid see on hästi kontrollitav. Õige ravimite kombinatsiooniga on võimalik saavutada pikaajaline remissioon, kus haiguse sümptomid puuduvad täielikult ja patsient saab elada täisväärtuslikku elu.
Kas ma võin luupusega rasedaks jääda?
Jah, enamik luupusega naisi saab lapsi. Siiski loetakse rasedust kõrge riskiga raseduseks, mis nõuab tihedat koostööd reumatoloogi ja naistearsti vahel. Parim aeg rasestumiseks on siis, kui haigus on olnud remissioonis vähemalt kuus kuud.
Mis vallandab luupuse ägenemise?
Levinumad ägenemise ehk “flar’i” vallandajad on ultraviolettkiirgus (päike), liigne stress, infektsioonid, väsimus ja teatud ravimid. Igal patsiendil võivad olla individuaalsed vallandajad, mille äratundmine on osa haigusega toimetulekust.
Koostöö reumatoloogiga ja diagnoosimine
Kui tunnete ära mitu ülaltoodud sümptomitest, eriti kui need esinevad samaaegselt (näiteks liigesvalu koos seletamatu väsimuse ja nahalööbega), on äärmiselt oluline konsulteerida perearstiga, kes saab suunata teid reumatoloogi vastuvõtule. Luupuse diagnoosimine on nagu pusle kokkupanek – ükski üksik test ei kinnita haigust sajaprotsendiliselt.
Arstid kasutavad diagnoosi panemiseks kombinatsiooni patsiendi haigusloost, füüsilisest läbivaatusest ja laboratoorsetest analüüsidest. Üks peamisi vereanalüüse on ANA test (tuumavastased antikehad), mis on positiivne enamikul luupusehaigetel, kuid võib olla positiivne ka teiste haiguste puhul. Lisaks uuritakse spetsiifilisemaid antikehi (nagu anti-dsDNA ja anti-Sm), vererakkude arvu ning neeru- ja maksanäitajaid.
Varajane sekkumine on võti. Kaasaegsed bioloogilised ravimid ja immunosupressandid võimaldavad hoida põletikku kontrolli all, kaitsta siseorganeid ja parandada elukvaliteeti märkimisväärselt. Ärge jääge oma sümptomitega üksi ega lootke, et need iseenesest mööduvad – teie keha saadab signaale, mida tasub kuulata.
