Inimese joonistamine paberil on üks keerulisemaid, kuid samas rahuldust pakkuvamaid oskusi, mida kunstnik võib omandada. Paljud algajad tunnevad hirmu tühja lehe ees, sest inimkeha tundub olevat täis keerulisi kurve, lihaseid ja proportsioone, mis peavad olema täpselt paigas, et tulemus ei näeks välja ebaloomulik. Tõde on aga see, et iga keeruline vorm koosneb lihtsatest geomeetrilistest kujunditest. Kui suudame inimkeha taandada algosadeks – kastideks, silindriteks ja keradeks – muutub realistliku figuuri joonistamine loogiliseks ja jõukohaseks protsessiks. Selles juhendis vaatame detailselt, kuidas ehitada üles inimkeha struktuur, tabada õigeid proportsioone ja lisada joonistusele elulisust, ilma et peaksid olema anatoomiaekspert.
Vajalikud töövahendid edukaks alguseks
Enne pliiatsi paberile asetamist on oluline veenduda, et sul on olemas õiged vahendid. Kuigi visandada saab põhimõtteliselt millega iganes, aitavad spetsiifilised tööriistad saavutada professionaalsema ja puhtama tulemuse.
- Pliiatsite valik: Soovitatav on kasutada vähemalt kolme erineva tugevusega pliiatsit. HB pliiats sobib suurepäraselt kergete abijoonte ja visandite tegemiseks, kuna seda on lihtne kustutada. 2B või 4B pliiatsid on ideaalsed varjutamiseks ja tumedamate kontuuride rõhutamiseks.
- Kvaliteetne paber: Väldi tavalist printeripaberit, kui soovid teha realistlikku varjutamist. Joonistuspaber (vähemalt 120 g/m²) on tekstuursem ja talub paremini kustutamist ning pliiatsikihtide lisamist.
- Kustutuskummid: Lisaks tavalisele kustutuskummile on väga kasulik söekustutuskumm (knedagummi). See on plastiliini meenutav mass, millega saab õrnalt eemaldada liigset grafiiti paberit kahjustamata ja luua valguslaike.
- Teritaja või nuga: Terav pliiats on detailide jaoks hädavajalik. Mõned kunstnikud eelistavad pliiatsit teritada noaga, et jätta süsi pikemaks, mis võimaldab teha laiemaid varjutustõmbeid.
Inimkeha proportsioonide kuldreeglid
Kõige levinum viga, mida algajad teevad, on proportsioonide eiramine. Sageli joonistatakse pea liiga suur või käed liiga lühikesed. Realistliku tulemuse saavutamiseks kasutavad kunstnikud mõõtühikuna “pead”. Keskmine täiskasvanud inimene on pikkuselt umbes 7,5 kuni 8 pead.
Siin on peamised orientiirid, mida püstiseisva figuuri puhul jälgida:
- 1. pea: Lõpeb lõuaga.
- 2. pea: Lõpeb rinnanibude joonel.
- 3. pea: Lõpeb naba kohal (talje kõige kitsam koht).
- 4. pea: Lõpeb häbeme piirkonnas. See on ühtlasi keha keskpunkt – jalad moodustavad poole inimese pikkusest.
- 5. pea: Lõpeb reie keskel.
- 6. pea: Lõpeb põlvede all.
- 7. pea: Lõpeb sääre alumises osas.
- 8. pea: Lõpeb kandadega.
Lisaks pikkusele on oluline jälgida ka laiust ja jäsemete pikkust. Näiteks küünarnukid peaksid asuma umbes talje kõrgusel ja sõrmeotsad peaksid ulatuma reie keskpaigani, kui käed ripuvad vabalt külgedel.
Samm 1: “Traatmehikese” visandamine ja rüht
Iga hea joonistus algab lihtsast struktuurist. Ära ürita kohe joonistada lihaseid või riideid. Esimene samm on luua figuuri “skelett” või traatmehike, mis määrab ära poosi ja dünaamika.
Alusta tegevusjoonest (line of action). See on tavaliselt üks kaarjas joon, mis tähistab selgroogu ja näitab keha üldist liikumist. Kui inimene seisab sirgelt, on see joon sirge, kuid enamasti on see S-kujuline.
Seejärel märgi ära peamised massid:
- Pea: Joonista ovaal.
- Rinnakorv: Joonista suurem ovaal või kasti kuju, mis on suunatud vastavalt keha pöördele.
- Vaagen: Joonista kausjas kuju rinnakorvi alla.
Ühenda need massid selgroo joonega. Järgmiseks lisa jäsemed lihtsate sirgete joontega ja märgi liigesed (õlad, küünarnukid, randmed, põlved, hüppeliigesed) väikeste ringidega. See etapp on kriitiline – kui traatmehike on tasakaalust väljas, on ka lõplik joonistus viltu.
Samm 2: Mahtude lisamine ja silindriline meetod
Kui skelett on paigas, on aeg anda sellele “liha luudele”. Selleks on kõige lihtsam kasutada silindrilist meetodit. Kujuta ette, et jäsemed on torud või silindrid. See aitab mõista keha ruumilisust (3D-efekti).
Käed ja jalad:
Joonista õlavarre ja küünarvarre ümber silindrid. Pane tähele, et lihased ei ole sirged torud – need on keskelt laiemad ja liigeste juurest kitsamad. Reied on massiivsemad ja kitsenevad põlve suunas. Sääremari on kumer välisküljelt ja lamedam siseküljelt.
Kere ühendamine:
Ühenda rinnakorv ja vaagen, luues talje. Meestel on rinnakorv ja õlad tavaliselt laiemad kui puusad, naistel on puusad sageli laiusega võrdsed või laiemad kui õlad. Jälgi lihaste loomulikku kulgu – kaelalihased (trapets) ühendavad pead õlgadega sujuvalt, mitte järsu nurga all.
Samm 3: Pea ja näo detailide paigutamine
Näo joonistamine on omaette kunst, kuid ka siin kehtivad kindlad reeglid, mis aitavad vältida “tulnuka” välimust. Kõige olulisem reegel: silmad asuvad pea keskjoonel, mitte ülemises kolmandikus.
Järgi seda lihtsat skeemi:
- Jaota pea ovaal horisontaalselt pooleks – see on silmade joon.
- Jaota alumine pool veelkord pooleks – see on nina alumise serva joon.
- Jaga järelejäänud alumine osa kolmandaks kordadeks – ülemine joon tähistab huulte vahet, alumine lõua kumerust.
- Kõrvad asuvad tavaliselt silmade ja nina vahelises tsoonis.
Silmade vahe peaks olema umbes ühe silma laiune. Ära joonista silmi lihtsalt mandlikujulisena, vaid pea meeles, et silmamuna on kera, mida katavad laud. See tähendab, et ülemine ja alumine laug omavad paksust ja heidavad varju.
Samm 4: Käelabad ja jalad – keerukad detailid
Paljud kunstnikud peidavad käed taskusse, sest nende joonistamine on keeruline. Siiski annavad käed edasi väga palju emotsiooni ja on väärt harjutamist.
Lihtsusta käelaba alguses labidakujuliseks või trapetsiks. Pöial hargneb välja madalamalt ja on teistest sõrmedest sõltumatu. Sõrmed koosnevad kolmest lülist (v.a pöial, millel on kaks). Jälgi, et sõrmed ei oleks vorstikujulised, vaid neil on liigeseid tähistavad laiemad kohad.
Jalgade puhul kujuta ette kolmnurkset kiilu. Kand on ümar, pöiaosa lame ja varbad lisanduvad selle ette. Jalg maapinnal ei ole kunagi täiesti lame, vaid sellel on siseküljel võlv.
Samm 5: Riided ja drapeering
Kui keha on anatoomiliselt paigas, võid lisada riided. Riided ei ole lihtsalt muster keha peal; need on materjal, mis reageerib gravitatsioonile ja keha vormidele.
Olulised punktid riiete joonistamisel:
- Pinge ja lõtvus: Riie on pingul kohtades, kus kehaosad suruvad selle vastu (nt põlved istudes, õlad, tuharad). Nendest punktidest “kiirgavad” välja voldid.
- Gravitatsioon: Lahtised riideesemed ripuvad allapoole. Voldid tekivad sinna, kus riie koguneb (nt püksisääred kingade kohal või varrukad küünarnuki kõveruses).
- Materjali paksus: Teksariie tekitab nurgelisi ja pakse volte, siid aga pehmeid ja voolavaid kurde. Ära unusta, et riietel on paksus – kaelus ja varrukaotsad ei ole lihtsalt jooned naha peal, vaid need ulatuvad nahapinnast kõrgemale.
Samm 6: Valgus, vari ja ruumilisus
Viimane etapp, mis muudab joonistuse “elavaks”, on varjutamine. Ilma varjudeta on joonistus tasapinnaline. Määra kindlaks, kust tuleb valgus (näiteks ülevalt paremalt).
Kõik pinnad, mis on suunatud valguse poole, on heledad. Pinnad, mis jäävad valgusest eemale, on varjus.
Pea meeles kolme peamist varju tüüpi:
- Omavari (Core shadow): Kõige tumedam ala objektil endal, kus valgus enam ei ulatu pinnale.
- Heitevari (Cast shadow): Vari, mille objekt heidab maapinnale või teisele objektile (nt lõua vari kaelal). See on tavaliselt teravama servaga.
- Peegeldunud valgus (Reflected light): Vari ei ole kunagi ühtlaselt must. Tihti peegeldub ümbritsevalt keskkonnalt valgust tagasi varjualasse, muutes selle serva pisut heledamaks. See annab vormile ümaruse.
Korduma kippuvad küsimused (FAQ)
Kui kaua võtab aega realistliku inimese joonistamise õppimine?
See on individuaalne ja sõltub harjutamise sagedusest. Regulaarse (igapäevase) harjutamisega võib märgata olulist arengut juba paari kuuga. Täielik meisterlikkus ja anatoomia süvitsi mõistmine on aga elukestev protsess. Oluline on nautida teekonda, mitte ainult lõpptulemust.
Kas ma pean õppima selgeks luude ja lihaste ladinakeelsed nimetused?
Ei, kunstniku jaoks ei ole nimetused olulised. Oluline on mõista vormi ja funktsiooni – kus lihas algab, kuhu kinnitub ja kuidas see naha all välja paistab, kui keha liigub.
Miks mu joonistused näevad välja kanged ja elutud?
Sageli on põhjuseks liiga sirge ja sümmeetriline “traatmehike”. Inimesed seisavad harva täiesti tikksirgelt. Proovi kasutada dünaamilisemat tegevusjoont ja nihuta raskuskeset ühele jalale (kontrapost), mis paneb puusad ja õlad eri nurkade alla.
Kas peaksin joonistama foto järgi või peast?
Algajatel on tungivalt soovitatav joonistada modellide või fotode järgi (referentsid). Peast joonistamine nõuab juba väga tugevat visuaalset raamatukogu ja anatoomia tundmist. Jälgides reaalseid fotosid, õpid nägema detaile, mida aju muidu ignoreeriks.
Mis on kõige parem viis käte joonistamise harjutamiseks?
Joonista omaenda vasakut kätt (või paremat, kui oled vasakukäeline) erinevates asendites. See on modell, mis on sul alati tasuta kaasas. Püüa mitte joonistada “sõrmi”, vaid negatiivset ruumi sõrmede vahel ja üldist massi.
Harjumuste kujundamine ja stiili arendamine
Oskus joonistada realistlikku inimest on vundament, millele saab ehitada mistahes kunstilise stiili, olgu selleks siis koomiksikunst, moedisain või klassikaline portree. Kui tunned anatoomia reegleid, oskad neid teadlikult rikkuda ja stiliseerida, et luua midagi unikaalset.
Parim nõuanne edasijõudmiseks on hoida visandiplokk alati käepärast. Joonista inimesi kohvikus, bussis või pargis. Kiired visandid (gesture drawing), mis kestavad vaid 30 sekundit kuni 2 minutit, on parim viis õppida tabama inimese olemust ja liikumist, ilma et takerduksid pisidetailidesse. Ära karda teha vigu – iga “kole” joonistus on samm lähemale meistriteosele. Pliiats kätte ja hakka looma!
