Hobuste joonistamine on paljude kunstihuviliste ja algajate joonistajate jaoks üks suurimaid väljakutseid, kuid samas ka üks kõige rahuldust pakkuvamaid tegevusi. Sageli tundub selle majesteetliku looma paberile kandmine keeruline just tema anatoomia, lihaste mängu ja unikaalsete proportsioonide tõttu. Paljud inimesed loobuvad juba pärast esimest katsetust, sest tulemus meenutab pigem ebamäärast koera kui graatsilist ratsut. Hea uudis on aga see, et hobuse joonistamine ei nõua kaasasündinud annet ega aastatepikkust kunstikooli kogemust, vaid pigem õige tehnika ja struktuuri mõistmist. Kasutades lihtsustatud geomeetrilisi vorme ja jagades protsessi loogilisteks etappideks, on võimalik luua usutav ja ilus joonistus vaid mõne minutiga. See juhend on loodud spetsiaalselt selleks, et demüstifitseerida hobuse joonistamist ja pakkuda teile kindlat baasi, millelt edasi liikuda.
Vajalikud töövahendid ja ettevalmistus
Enne kui pliiatsi paberile panete, on oluline veenduda, et teil on olemas õiged vahendid. Algajana ei ole vaja investeerida kallistesse kunstitarvetesse, kuid mõned põhitõed teevad protsessi tunduvalt lihtsamaks ja nauditavamaks. Õige paber ja pliiats võimaldavad teil teha vigu ja neid parandada ilma, et joonistus muutuks “mudaseks”.
- Pliiatsid: Soovitatav on kasutada vähemalt kahte erinevat pliiatsit. Üks kõvem (näiteks HB või H) visandamiseks ja abijoonte tegemiseks, kuna seda on kerge kustutada. Teine pehmem (näiteks 2B või 4B) tumedamate kontuuride ja varjutamise jaoks.
- Paber: Kasutage siledamat joonistuspaberit. Liiga tekstuuriga akvarellipaber võib algajale olla keeruline, sest see ei lase peentel detailidel hästi välja tulla. Tavaline koopiapaber sobib harjutamiseks suurepäraselt.
- Kustutuskumm: Kvaliteetne pehme kustutuskumm on hädavajalik. Veelgi parem on kasutada söekustutuskummi (muditav kumm), mis ei riku paberit ja millega saab eemaldada liigse grafiidi õrnalt tupsutades.
- Teritaja: Terav pliiats on täpsuse alus, eriti kui joonistate hobuse silmi või karvkatte detaile.
Hobuse anatoomia lihtsustamine: geomeetria on võti
Suurim viga, mida algajad teevad, on proovida kohe joonistada lõplikku kontuuri, alustades näiteks ninast ja liikudes saba poole. See toob peaaegu alati kaasa valed proportsioonid. Saladus peitub looma “lahti võtmises” lihtsateks vormideks. Mõelge hobusest kui ringide, ovaalide ja kolmnurkade kogumist.
Hobuse keha saab laias laastus jagada kolmeks peamiseks osaks: esiosa (õlad ja rindkere), tagaosa (puusad ja laudjas) ning neid ühendav keskosa (selg ja kõht). Jalad ja kael on lisandid, mis kinnituvad nende põhivormide külge. Kui õpite neid vorme paberil õigesti paigutama, on 90% tööst juba tehtud.
Samm-sammuline juhend hobuse joonistamiseks
Järgnevalt vaatame läbi praktilise protsessi. Ärge muretsege alguses detailide pärast; keskenduge proportsioonidele ja paigutusele.
1. samm: Kere ja pea paigutus
Alustage kahe ringi joonistamisega. Esimene, suurem ring tähistab hobuse rinnakorvi ja õlavöödet. Teine, veidi väiksem ring, peaks asuma sellest paremal (või vasakul, olenevalt hobuse suunast) ja tähistab tagumikku ja puusi. Nende kahe ringi vahele peaks jääma veidi ruumi, kuid mitte liiga palju – see ruum määrab hobuse selja pikkuse. Ühendage need kaks ringi ülevalt ja alt kaardus joontega, luues “oa” kujulise torso.
Pea jaoks joonistage väiksem ring kerest ülespoole ja diagonaalselt eemale. Hobuse pea ei ole täiuslik ring, seega lisage ringi alumisse serva väiksem nelinurkne või ovaalne kuju, mis tähistab koonu.
2. samm: Kael ja ühendused
Nüüd ühendage pea ja keha. Hobuse kael on massiivne ja lihaseline, laienedes õlgade suunas. Tõmmake joon pea ülaosast (kõrvade tagant) otse turjani (koht abaluude vahel). Alumine kaelajoon algab lõua alt ja suundub rinnale, kadudes esijalgade vahele. Vältige liiga peenikese kaela joonistamist, mis on algajate tüüpviga.
3. samm: Jalad ja liigesed
Jalad on hobuse joonistamise kõige keerulisem osa, sest neil on spetsiifilised liigese nurgad. Kasutage “kriipsujukude” tehnikat – joonistage esialgu vaid sirged jooned ja väikesed ringid liigeste kohtadele.
- Esijalad: Esijalgadel on “põlv” umbes poolel teel maapinnani. See paindub ettepoole nagu inimese ranne. Ülemine osa on jämedam, alumine peenem.
- Tagajalad: Tagajalgadel on selge nurk, mis on suunatud tahapoole – see on kand (mitte põlv, kuigi asub kõrgel). Tagajala kuju meenutab väljavenitatud Z-tähte.
Märkige maha ka kabjad, kasutades kolmnurkseid või trapetsikujulisi vorme.
4. samm: Kontuuride täpsustamine
Kui “skelett” on paigas, hakake lisama lihaseid ja nahka. Ühendage liigeseid tähistavad ringid sujuvate joontega. Jälgige, et jalad ei oleks terves pikkuses sama jämedusega; need on ülalt lihaselised ja alt (allpool põlve ja kanda) peenemad ja luulisemad. Joonistage hobuse seljajoon, jättes turja kohale väikese kühmukese.
5. samm: Pea detailid ja nägu
Hobuse nägu on väga ekspressiivne. Silm asub pea küljel, üsna kõrgel, mitte koonu lähedal. Silm peaks olema mandlikujuline ja elav. Kõrvad on liikuvad ja võivad olla suunatud ette või taha; need on kujult lehekujulised. Ninasõõrmed on suured ja pehmed. Ärge unustage lõualuu joont – hobusel on suur ja ümar põseluu, mis annab peale iseloomuliku kuju.
Varjutamine ja realism
Joonistuse ellu äratamiseks on vaja lisada valgust ja varju. Määrake kindlaks, kust tuleb valgus (näiteks ülevalt vasakult). Kõik, mis jääb valgusest eemale, peaks olema tumedam. Hobuse puhul on olulised varjualad kõhu all, kaela all ja jalgade sisekülgedel.
Kasutage pehmet pliiatsit (2B või 4B), et lisada sügavust. Hobuse karvkate on läikiv, seega jätke kindlasti heledamad laigud lihaste kõige kõrgematele kohtadele (näiteks puusale ja õlale), et imiteerida karva läiget. Lakk ja saba joonistage pikkade, voogavate tõmmetega, mitte üksikuid karvu nokitsedes. See annab edasi liikumist ja kohevust.
Tüüpilised vead, mida vältida
Isegi parima juhendi puhul võivad tekkida teatud komistuskivid. Siin on loetelu asjadest, mida tasub jälgida ja korrigeerida:
- Liiga lühikesed jalad: Hobused on kõrged loomad. Nende jalgade pikkus on sageli võrdne või isegi suurem kui kere sügavus (kaugus seljast kõhuni). Mõõtke visuaalselt proportsioone.
- “Vorstikeha”: Kui torso kaks ringi on üksteisest liiga kaugel, venib hobune ebaloomulikult pikaks. Kui nad on liiga lähestikku, näeb hobune välja kokkusurutud.
- Tagurpidi põlved: Algajad joonistavad sageli tagajalad painduma samamoodi nagu esijalad. Pidage meeles tagajala siksakilist struktuuri ja kannaliigest, mis ulatub tahapoole.
- Liiga väike pea: Võrreldes kehaga on hobuse pea üsna suur ja pikk. Liiga väike pea muudab looma kohmakaks.
Korduma kippuvad küsimused (FAQ)
Küsimus: Miks mu joonistatud hobune näeb välja jäik ja elutu?
Vastus: Jäikus tekib tavaliselt siis, kui jalad on joonistatud täiesti sirgete pulkadena otse alla. Looduses ei seisa hobune kunagi nagu laud. Proovige ühte jalga veidi tahapoole või ettepoole nihutada ja jälgige jalgade loomulikke kumerusi. Samuti aitab asümmeetria – näiteks üks kõrv suunatud ette, teine taha.
Küsimus: Kuidas joonistada hobuse lakka nii, et see näeks välja loomulik?
Vastus: Vältige üksikute karvade joonistamist. Mõelge lakast kui massist või salkudest. Joonistage lakk gruppidena, mis langevad üksteise peale. Kasutage pliiatsiga pikki, vaba käega tõmbeid ja varieerige joone tugevust otstes.
Küsimus: Kas ma peaksin alustama fotost või joonistama peast?
Vastus: Algajale on kindlasti parim joonistada foto järgi (referentsfoto). Peast joonistamine nõuab juba väga head anatoomia tundmist. Fotot vaadates õpite märkama detaile ja proportsioone, mida mälu võib moonutada.
Küsimus: Kuidas joonistada kabjad õige nurga all?
Vastus: Kabi ei ole lihtsalt klots jala otsas. Eestvaates on see ümaram, küljelt vaadates on esikülg kaldu (umbes 45-50 kraadi). Jälgige, et kabi jätkaks jala loomulikku joont, mitte ei oleks järsu nurga all “otsa torgatud”.
Harjutamine ja vaatlusoskus viivad meistriklassini
Hobuse joonistamine on oskus, mis areneb iga tehtud visandiga. Ärge heitke meelt, kui esimesed joonistused ei vasta teie ootustele – iga “unt läinud” joonistus on õppetund, mis toob teid lähemale paremale tulemusele. Üks parimaid viise arenemiseks on hobuste vaatlemine päriselus või kvaliteetsete videote kaudu. Jälgige, kuidas nende lihased liiguvad sammu ajal, kuidas kael kaardub ja kuidas valgus langeb karvkattele. Täitke visandiplokk kiirete, 1-2 minutiliste visanditega, et treenida oma kätt ja silma tabama looma olemust ja liikumist, mitte ainult staatilist kontuuri. Mida rohkem teete kiireid visandeid, seda intuitiivsemaks muutub proportsioonide tabamine.
