Kõrvavaevused on ühed kõige häirivamad terviseprobleemid, millega inimesed silmitsi seisavad, ulatudes kergest ebamugavustundest kuni väljakannatamatu valuni. Üks sageli valesti diagnoositud või tähelepanuta jäetud seisund on kõrvaseen ehk meditsiinilises keeles otomükoos. See on väliskõrva kanali seeninfektsioon, mis on levinum soojades ja niisketes kliimatingimustes, kuid võib tabada kedagi ka Eesti muutlikes ilmastikuoludes. Erinevalt tavalisest bakteriaalsest kõrvapõletikust nõuab seeninfektsioon spetsiifilist lähenemist ja ravi. Kuna sümptomid võivad alguses olla tagasihoidlikud või sarnaneda teiste kõrvahaigustega, lükatakse arsti poole pöördumist tihti edasi, mis võib viia infektsiooni süvenemise ja krooniliseks muutumiseni. Selles artiklis vaatleme süvitsi, kuidas see salakaval nakkus endast märku annab ja millised ohumärgid peaksid teid viivitamatult spetsialisti vastuvõtule suunama.
Mis on kõrvaseen ja miks see tekib?
Otomükoos on väliskõrvapõletiku (otitis externa) alaliik, mida põhjustavad seened. Hinnanguliselt moodustavad seeninfektsioonid umbes 10–20% kõigist väliskõrvapõletike juhtumitest. Kõige sagedasemad süüdlased on Aspergillus (sageli musta või halli värvusega) ja Candida (pärmseen, mis on tavaliselt valkjas). Need mikroorganismid elavad meie ümber pidevalt, kuid infektsioon tekib siis, kui kõrva loomulik kaitsebarjäär saab kahjustada või keskkond muutub seente paljunemiseks soodsaks.
Kõrvakanal on oma olemuselt pime, soe ja niiske koht – ideaalne kasvulava seentele. Tavaliselt kaitseb kõrva spetsiaalne vaha ehk vaik, mis on kergelt happeline ja tõrjub mikroobe. Kui see tasakaal on häiritud, näiteks liigse puhastamise, vee kõrva sattumise või immuunsüsteemi nõrgenemise tõttu, võivad seeneeosed hakata vohama, tungides kõrva nahka ja põhjustades põletikku.
Kõrvaseene peamised sümptomid: kuidas eristada bakteriaalsest põletikust?
Kuigi nii bakteriaalne kui ka seenest tingitud kõrvapõletik võivad tunduda sarnased, on kõrvaseene puhul teatud sümptomid domineerivamad. Nende äratundmine on võtmetähtsusega, et vältida vale ravi (näiteks antibiootikumide kasutamist, mis võivad seent hoopis soodustada).
1. Intensiivne sügelus
Kõige iseloomulikum ja sageli esimene märk kõrvaseenest on piinav sügelus sügaval kõrvas. Erinevalt bakteriaalsest infektsioonist, millega kaasneb sageli kohe tugev valu, algab seeninfektsioon tihti just sügelusega, mis muutub ajas intensiivsemaks. Patsiendid kirjeldavad sageli vastupandamatut soovi kõrva sügada, mis aga omakorda vigastab nahka ja süvendab infektsiooni.
2. Eritis kõrvast
Seennakkusega kaasneb tihti eritis, mille välimus võib varieeruda sõltuvalt tekitajast:
- Värvus: Eritis võib olla valge, kollakas, rohekas, hall või isegi must. Mustad või hallid täpid eritises viitavad sageli Aspergillus seenele.
- Konsistents: See võib olla paks ja kohupiimataoline (tüüpiline Candida puhul) või meenutada “märga ajalehepaberit”. Erinevalt bakteriaalsest mädast on seeneeritis sageli tahkem või kleepuvam.
3. Kõrvatäius ja kuulmislangus
Seente vohamine ja sellega kaasnev eritis võivad füüsiliselt ummistada kõrvakanali. See tekitab tunde, nagu kõrv oleks “lukus” või täis. Selle tagajärjel tekib juhtivuslik kuulmislangus – helid tunduvad summutatud, kuna helilained ei pääse läbi seene ja eritise massi trummikileni.
4. Valu ja ebamugavustunne
Algfaasis võib valu puududa või olla vähene. Kui aga infektsioon süveneb, tekib põletik ja turse, mis võib muutuda vägagi valulikuks. Valu võib kiirguda lõualuusse või kaela ning süveneda närimisel või kõrva puudutamisel.
Riskitegurid: kes on enim ohustatud?
Kõrvaseen ei teki tavaliselt tühja koha pealt. Teatud harjumused ja tervislikud seisundid suurendavad nakatumise riski märgatavalt. Oluline on analüüsida oma elustiili, et mõista, kas kuulute riskigruppi.
- Liigne niiskus: Ujujad ja sukeldujad on peamine riskigrupp (nn “ujuja kõrv”), kuna vesi peseb välja kaitsva vaigu ja pehmendab nahka. Samuti on ohus inimesed, kes elavad väga niiskes kliimas.
- Kõrvade agressiivne puhastamine: Vatitikkude või muude esemete kasutamine kõrva puhastamiseks on üks suurimaid vigu. See mitte ainult ei eemalda kaitsvat vaiku, vaid tekitab mikroskoopilisi kriimustusi, mis on seentele ideaalseks sisenemisväravaks.
- Antibiootikumide ja steroidide kasutamine: Pikaajaline antibiootikumiravi (kas suukaudne või kõrvatilgad) tapab kõrvas loomulikud bakterid, mis muidu hoiaksid seente kasvu kontrolli all. See loob bioloogilise vaakumi, mille seened kiiresti täidavad.
- Kuuldeaparaadid ja kõrvaklapid: Inimesed, kes kannavad regulaarselt kuuldeaparaate või kõrvasiseseid kõrvaklappe, loovad kõrvakanalis umbse ja niiske keskkonna, mis soodustab seente kasvu.
- Nõrgenenud immuunsüsteem: Diabeetikud ja immuunpuudulikkusega inimesed on vastuvõtlikumad igasugustele infektsioonidele, sealhulgas otomükoosile.
Millal pöörduda arsti poole?
Paljud inimesed üritavad kõrvaprobleeme esialgu kodus ravida, kuid kõrvaseene puhul on see harva edukas ja võib olukorda halvendada. Arsti poole tuleks pöörduda viivitamatult, kui:
- Kõrva sügelus või valu ei möödu 2–3 päeva jooksul.
- Märkate kõrvast tulevat eritist (eriti kui see on ebatavalist värvi või halva lõhnaga).
- Kuulmine on järsult halvenenud või kõrv on täiesti lukus.
- Tekib palavik või halb üldine enesetunne (see võib viidata infektsiooni levikule).
- Kõrva ümbritsev nahk on punetav, turses või valulik.
- Olete kasutanud apteegist saadavaid või arsti varem kirjutatud antibiootikumitilku, kuid olukord ei ole paranenud või on läinud hullemaks.
Diagnostika ja raviprotsess
Kõrvaseene diagnoosimiseks kasutab arst otoskoopi – valgustusega instrumenti, mis võimaldab näha kõrvakanali sisu. Kogenud arst tunneb seene sageli ära iseloomulike eoste või seeneniidistiku järgi. Kahtluse korral võetakse kõrvast proov (külv), mis saadetakse laborisse täpse tekitaja määramiseks. See on eriti oluline korduvate infektsioonide puhul.
Ravi nurgakiviks on kõrva põhjalik puhastamine. Seenevastased tilgad ei pääse mõjule, kui kõrvakanal on täis eritist ja seene massi. Arst puhastab kõrva tavaliselt mikrosuccioniga (imuriga) või spetsiaalsete instrumentidega. Loputamine veega on seene puhul sageli vastunäidustatud, kuna niiskus soodustab kasvu.
Pärast puhastamist määratakse seenevastased (antimükootilised) kõrvatilgad, kreemid või salvid. Raskematel juhtudel võib osutuda vajalikuks suukaudne seenevastane ravi. Ravi kestus on tavaliselt 2–4 nädalat ja on kriitiliselt tähtis jätkata ravimite kasutamist ka siis, kui sümptomid on kadunud, et vältida tagasilööke.
Ennetamine ja kodune hooldus ravi ajal
Ravi ajal ja pärast seda on oluline hoida kõrvad rangelt kuivana. Duši all käies tuleks kasutada kõrvatroppe või vaseliiniga määritud vatitupse. Fööniga (madalal temperatuuril) kõrva kuivatamine pärast pesu võib aidata niiskust vähendada.
Kõige olulisem reegel on: mitte kunagi ei tohi kõrva sügada ega torkida vatitikkudega. Iga mikrotrauma on uus võimalus infektsioonile.
Korduma kippuvad küsimused (KKK)
Otomükoosi kohta levib palju müüte ja küsimusi. Siin on vastused levinumatele küsimustele, mis aitavad haigust paremini mõista.
Kas kõrvaseen on nakkav?
Kõrvaseen ei ole otseselt nakkav inimeselt inimesele nagu gripp. Te ei saa seda, kui seisate kellegi kõrval. Siiski on teoreetiline võimalus nakatuda, kui kasutate vahetult pärast nakatunud inimest samu saastunud kõrvaklappe või kuuldeaparaate ilma neid puhastamata. Üldjuhul on see siiski keskkonnast või inimese enda naha mikrofloora tasakaaluhäirest tingitud haigus.
Kas ma võin kasutada koduseid vahendeid, nagu äädikas või alkohol?
Lahjendatud äädika ja alkoholi segu kasutatakse mõnikord “ujuja kõrva” ennetamiseks, kuna see taastab happelise keskkonna ja kuivatab kõrva. Aga kui teil on juba aktiivne infektsioon, põletikuline nahk või kahtlus trummikile augule, põhjustab see segu põrgulikku valu ja võib kõrva kahjustada. Aktiivse seeninfektsiooni korral usaldage ainult arsti määratud ravimeid.
Miks mu kõrvaseen tuleb pidevalt tagasi?
Kõrvaseene kordumine on sagedane probleem. Põhjuseid võib olla mitu: ravi lõpetati liiga vara (enne kui kõik eosed olid hävinud), jätkub kõrva traumeerimine vatitikkudega, kõrv saab pidevalt märjaks või on tegemist ravimile allumatu seenevormiga. Krooniliste juhtumite puhul tuleb kontrollida ka veresuhkru taset, kuna diagnoosimata diabeet on sageli korduvate infektsioonide põhjuseks.
Kas kõrvaseen võib põhjustada püsivat kurtust?
Õigeaegse ravi korral taastub kuulmine täielikult, kui seenemass ja turse on kadunud. Kui aga infektsioon jäetakse ravimata, võib see kahjustada trummikilet või levida keskkõrva, mis võib põhjustada püsivamaid kuulmiskahjustusi.
Võimalikud tüsistused ja pikaajaline mõju
Kuigi otomükoos on enamasti lokaalne ja hästi ravitav haigus, ei tohi selle potentsiaalseid tüsistusi alahinnata. Ravimata jätmise korral võib seeninfektsioon muutuda krooniliseks, põhjustades naha paksenemist ja kõrvakanali ahenemist (stenoos), mis muudab kõrva isepuhastusvõime veelgi halvemaks.
Üks tõsisemaid tüsistusi on seeninfektsiooni levik trummikilele, põhjustades müringiiti või isegi trummikile perforatsiooni (auku). Kui seen tungib läbi trummikile keskkõrva, on ravi tunduvalt keerukam ja oht kuulmisele suurem. Harva, eriti nõrgestatud immuunsusega patsientidel, võib infektsioon levida luukoesse ja kolju põhimikule, tekitades eluohtliku seisundi, mida nimetatakse maliigseks väliskõrvapõletikuks (kuigi see on sagedamini bakteriaalne, võivad seda põhjustada ka seened). Seetõttu on varajane märkamine ja professionaalne sekkumine parim viis tagada kõrvade tervis ja säilitada hea kuulmine.
