Südame rütmihäired on üks sagedasemaid põhjuseid, miks patsiendid kardioloogi vastuvõtule pöörduvad. Enamik inimesi on tundnud hetke, mil süda justkui “jtab löögi vahele” või hakkab ootamatult kiiresti kloppima. Kuigi sellised aistingud võivad olla hirmutavad, ei tähenda need alati tõsist südamehaigust. Kardioloogina on oluline selgitada, et südame rütmihäired on lai mõiste, mis hõlmab nii ohutuid vahelööke kui ka eluohtlikke seisundeid. Ravi vajaduse otsustamisel ei lähtuta mitte ainult patsiendi kaebustest, vaid eelkõige riskidest, mida konkreetne rütmihäire tervisele ja elukvaliteedile kujutab. Järgnevalt vaatame süvitsi, mis toimub meie südames rütmihäire ajal, kuidas arstid otsustavad ravi vajalikkuse üle ja millised on tänapäevased ravivõimalused.
Mis on südame rütmihäired ja miks need tekivad?
Selleks, et mõista rütmihäireid, peame esmalt vaatama, kuidas töötab terve süda. Südame töö põhineb elektrilistel impulssidel, mis tekivad südame paremas kojas asuvas siinussõlmes – meie loomulikus südamestimulaatoris. Tavapärases olekus liigub see impulss korrapäraselt mööda südame juhteteid, pannes südamekambrid sünkroonselt kokku tõmbuma. Rütmihäire ehk arütmia tekib siis, kui see elektriline süsteem on häiritud.
Rütmihäireid liigitatakse peamiselt südame löögisageduse järgi:
- Tahhükardia: Süda lööb liiga kiiresti (puhkeolekus üle 100 löögi minutis). See võib olla tingitud füüsilisest koormusest, kuid võib viidata ka patoloogilisele seisundile kodades või vatsakestes.
- Bradükardia: Süda lööb liiga aeglaselt (alla 60 löögi minutis). Sportlastel võib see olla normaalne, kuid eakatel võib viidata juhteteede kulumisele.
- Ebaregulaarne rütm: Kõige tuntum näide on kodade virvendusarütmia, kus südame kojad ei tõmbu kokku korrapäraselt, vaid virvendavad kaootiliselt, muutes pulsi ebaühtlaseks.
Põhjuseid on mitmeid, alates kaasasündinud südameriketest ja kõrgest vererõhust kuni elustiilifaktoriteni nagu liigne alkoholitarbimine, stress, suitsetamine või kofeiini kuritarvitamine. Samuti võivad rütmihäireid põhjustada kilpnäärmehaigused ja elektrolüütide (kaalium, magneesium) tasakaaluhäired veres.
Sümptomid: millal peaks pöörduma arsti poole?
Rütmihäirete salakavalus seisneb selles, et need võivad kulgeda täiesti ilma sümptomiteta ja tulla ilmsiks juhusliku tervisekontrolli käigus. Siiski esineb enamikul patsientidel teatud hoiatusmärke. Kõige tavalisem kaebus on südamepekslemine – tunne, et süda taob rinnus, kurgus või kaelas.
Arsti poole tuleks pöörduda koheselt, kui rütmihäirega kaasnevad:
- Tugev pearinglus või minestustunne;
- Teadvusekaotus (sünkoop);
- Õhupuudus või hingamisraskused;
- Valu või survetunne rinnus;
- Nõrkus ja kiire väsimine tavapärase koormuse juures.
Eriti tähelepanelikud peaksid olema inimesed, kellel on juba diagnoositud mõni südamehaigus või kelle suguvõsas on esinenud äkksurmasid. Kardioloogi jaoks on oluline teada mitte ainult seda, mida patsient tunneb, vaid ka seda, millises olukorras rütmihäire tekib (nt puhkeolekus vs koormusel).
Diagnostika: kuidas rütmihäire kindlaks tehakse?
Enne ravi määramist on kriitilise tähtsusega rütmihäire täpne tüüp kindlaks teha. Tavaline arstivisiit ja stetoskoobiga kuulamine annavad vaid esmase info. Kuldstandardiks on elektrokardiogramm (EKG), mis registreerib südame elektrilist aktiivsust hetkel, mil patsient on kabinetis. Kuna paljud rütmihäired on hootised ja ei pruugi visiidi ajal esineda, kasutatakse laialdaselt Holter-monitori.
Holter-uuring kujutab endast väikest seadet, mis kinnitatakse patsiendi kehale 24 kuni 48 tunniks (mõnikord ka pikemaks ajaks). See salvestab iga südamelöögi patsiendi tavapärase ööpäeva jooksul. See võimaldab arstil näha seoseid patsiendi tegevuste, sümptomite ja südamerütmi vahel. Keerulisematel juhtudel võidakse kasutada koormustesti või implanteeritavaid rütmisalvesteid, mis jälgivad südant kuude või isegi aastate vältel.
Kardioloog selgitab: millal on ravi vältimatult vajalik?
See on patsientide üks sagedasemaid küsimusi. Lihtne vastus on, et mitte iga vahelöök ega lühiajaline rütmihäire ei vaja sekkumist. Ravi vajaduse määramisel lähtume kahest peamisest kriteeriumist: sümptomite raskus ja prognoos ehk oht elule.
1. Eluohtlikud ja insuldiriskiga rütmihäired
Kõige levinum ravi vajav rütmihäire on kodade virvendusarütmia. Kuigi patsient ei pruugi seda ise tunda, on see seisund ohtlik, kuna virvendavates kodades liigub veri aeglaselt ja võib tekitada trombe. Need trombid võivad liikuda ajju ja põhjustada isheemilise insuldi. Seetõttu on paljudel juhtudel ravi eesmärk mitte ainult rütmi taastamine, vaid vere vedeldamine (antikoagulantravi), et ennetada insulti.
2. Elukvaliteeti häirivad rütmihäired
Kui rütmihäire ei ole otseselt eluohtlik (nt sagedased ekstrasüstolid ehk vahelöögid), kuid see segab patsiendi und, tekitab ärevust või takistab igapäevaseid toimetusi, on ravi näidustatud sümptomite leevendamiseks. Siin kaalutakse alati kasu ja riski suhet – ravimitel on kõrvaltoimed ja invasiivsetel protseduuridel omad riskid.
Rütmihäirete ravi võimalused ja mida need endast kujutavad
Tänapäevane meditsiin pakub laia arsenali rütmihäirete ohjamiseks. Ravi võib olla medikamentoosne, elektriline või kirurgiline.
Ravimravi
Enamasti alustatakse ravimitest. Kõige sagedamini kasutatakse beetablokaatoreid, mis aeglustavad südamerütmi ja vähendavad südame koormust. Spetsiifilisemad antiarütmikumid aitavad hoida südamerütmi stabiilsena, mõjutades ioonkanaleid südamerakkudes. Nagu mainitud, on kodade virvenduse puhul kriitilise tähtsusega verevedeldajad.
Elektriline kardioversioon
Kui ravimid ei aita taastada normaalset siinusrütmi (eriti kodade virvenduse puhul), võidakse kasutada plaanilist elektrišokki ehk kardioversiooni. Patsient uinutatakse lühiajaliselt ja südamele antakse täpselt ajastatud elektriimpulss, mis “nullib” elektrisüsteemi ja lubab siinussõlmel taas juhtimine üle võtta.
Kateeterablatsioon
See on üha enam populaarsust koguv protseduur, mis võib teatud rütmihäiretest (nt supraventrikulaarsed tahhükardiad, kodade virvendus) patsiendi täielikult tervendada. Protseduuri käigus viiakse veresoonte kaudu (tavaliselt reieveenist) südamesse spetsiaalsed kateetrid. Nende abil leitakse üles rütmihäiret tekitavad kolded või lisajuhteteed ning need “kõrvetatakse” (raadiosageduslik energia) või “külmutatakse” (krüoablatsioon) kinni. Ablatsiooni tulemusena tekib mikroskoopiline armkude, mis ei juhi elektrit, blokeerides seega vigased signaalid.
Südamestimulaatorid ja defibrillaatorid
Kui probleemiks on liiga aeglane pulss (bradükardia), paigaldatakse patsiendile südamestimulaator – väike seade naha all, mis saadab südamele elektrilisi signaale, kui loomulik rütm on liiga aeglane. Eluohtlike vatsakeste rütmihäirete puhul paigaldatakse implanteeritav kardioverter-defibrillaator (ICD), mis suudab tuvastada südameseiskumise ohu ja anda elupäästva šoki automaatselt.
Korduma kippuvad küsimused (FAQ)
Kas rütmihäired võivad ise üle minna?
Jah, mõned rütmihäired on episoodilised ja võivad kaduda, kui kõrvaldada vallandav faktor (nt stress, alkohol, magamatus). Siiski, struktuursest südamehaigusest tingitud rütmihäired tavaliselt iseenesest ei parane ja vajavad sekkumist. Kodade virvendusarütmial on tendents ajas progresseeruda – alguses hootine, hiljem püsiv.
Kas rütmihäiretega tohib teha sporti?
Mõõdukas füüsiline koormus on südamele kasulik ja soovitatav ka enamike rütmihäirete puhul. Siiski on teatud geneetilised või tõsised rütmihäired, mille puhul on võistlussport vastunäidustatud. Enne treeningutega alustamist tuleb kindlasti konsulteerida kardioloogiga, kes võib soovitada koormustesti piiride määramiseks.
Kas kohvi joomine on rütmihäirete puhul keelatud?
See on levinud müüt. Uuemate uuringute kohaselt ei põhjusta mõõdukas kohvi tarbimine (1-3 tassi päevas) enamikul inimestel rütmihäireid. Mõned inimesed on kofeiini suhtes tundlikumad ja võivad tunda sümptomite ägenemist. Soovitus on jälgida oma enesetunnet – kui kohv tekitab vahelööke, tasub kogust vähendada.
Mida teha rütmihäirehoo ajal kodus?
Kui tunnete rütmihäiret, püüdke säilitada rahu. Istuge või heitke pikali. Võite proovida nn vagaalseid võtteid (nt külma vee joomine, näo pesemine külma veega või hinge kinnihoidmine ja punnitamine). Kui rütmihäirega kaasneb valu rinnus, tugev õhupuudus või see kestab ebatavaliselt kaua, kutsuge kiirabi.
Südame tervise hoidmine ja ennetus
Parim ravi on alati ennetus. Kuigi me ei saa muuta oma geneetikat ega vanust, on meie võimuses kontrollida elustiilist tulenevaid riskifaktoreid. Ülekaal on üks suurimaid rütmihäirete, eriti kodade virvenduse soodustajaid. Kehakaalu normaliseerimine vähendab südame koormust ja parandab vererõhu kontrolli.
Samuti on oluline tähelepanu pöörata uneapnoele. Inimesed, kes norskavad valjult ja kellel esineb öösiti hingamisseisakuid, on oluliselt suuremas rütmihäirete riskis. Uneapnoe ravi (nt CPAP-seade) võib märkimisväärselt vähendada rütmihäirete taastekke riski, eriti pärast kardioversiooni või ablatsiooni. Regulaarne liikumine, tervislik toitumine, vererõhu ja kolesterooli hoidmine normi piires ning stressi maandamine on vundament, millele toetub tugev ja rütmiline süda.
