Naise keha läbib elu jooksul mitmeid hormonaalseid muutusi, alates puberteedieast kuni menopausini, mistõttu võib olla keeruline eristada normaalset füsioloogilist protsessi terviseprobleemist. Paljud naised on harjunud mõttega, et menstruatsioonitsükkel võib stressi, toitumise või elumuutuste tõttu veidi kõikuda. Kuid on olukordi, kus ebaregulaarsused ja teatud sümptomid viitavad millelegi konkreetsemale, näiteks emaka polüüpidele. Emaka polüübid on küllaltki levinud günekoloogiline probleem, kuid kuna nende sümptomid võivad olla vähemärgatavad või sarnaneda teiste seisunditega, jäävad need sageli diagnoosimata seni, kuni hakkavad elukvaliteeti või viljakust tõsiselt mõjutama.
Mis täpsemalt on emaka polüübid?
Emaka polüübid, mida meditsiiniliselt nimetatakse ka endomeetriumi polüüpideks, on pehmed koekasvajad, mis tekivad emaka sisevoolestikus ehk endomeetriumis. Need moodustuvad, kui emaka limaskesta rakud hakkavad liigselt vohama. Polüübid kinnituvad emaka seina külge kas peenikese “varre” abil või laiema põhjaga.
Nende suurus võib varieeruda märkimisväärselt – need võivad olla vaid mõne millimeetri suurused (nagu seesamiseemne), kuid võivad kasvada ka mitme sentimeetri suuruseks (nagu golfipall). Ühel naisel võib esineda üksik polüüp või mitu polüüpi korraga. Kuigi enamik emaka polüüpe on healoomulised, võivad mõned neist aja jooksul muutuda vähieelseteks seisunditeks või harvadel juhtudel emakavähiks, mistõttu on nende jälgimine ja vajadusel eemaldamine kriitilise tähtsusega.
Sümptomid, mida naised sageli ekslikult normaalseks peavad
Kõige suurem oht emaka polüüpide puhul on see, et naised harjuvad oma sümptomitega või peavad neid ekslikult menopausieelseteks muutusteks või lihtsalt “raskeks kuuks”. Siiski on teatud märgid, mis peaksid panema häirekella tööle.
1. Ebaregulaarne veritsus
Kõige tavalisem sümptom on menstruaaltsükli häired. See ei tähenda alati vererohkust, vaid pigem ettearvamatust. Tsüklite pikkus võib varieeruda ning vereeritus võib alata ootamatult. Paljud naised peavad seda stressi tagajärjeks, kuid sageli on põhjuseks just polüüp, mis ärritab emaka limaskesta.
2. Määrimine tsüklite vahel
See on sümptom, mida kõige sagedamini eiratakse. Kerge veritsus või pruunikas voolus ovulatsiooni ajal või vahetult enne oodatavat menstruatsiooni algust tundub paljudele tühisena. Kui aga määrimine muutub regulaarseks nähtuseks kahe menstruatsiooni vahel, on see selge viide, et emakaõõnes toimub midagi ebatavalist.
3. Veritsus pärast vahekorda
Postkoitaalne veritsus (veritsus pärast seksuaalvahekorda) on sümptom, mida ei tohiks kunagi ignoreerida. Polüübid, eriti need, mis ulatuvad emakakaela kanalisse, võivad mehaanilise kontakti korral veritseda. See võib viidata ka emakakaela probleemidele, kuid on väga sageli seotud just polüüpidega.
4. Ebatavaliselt vererohked menstruatsioonid
Meditsiiniliselt tuntud kui menorraagia, tähendab see olukorda, kus naine peab hügieenisidemeid või tampoone vahetama iga tunni tagant või sagedamini. Samuti on ohumärgiks suurte verehüüvete esinemine menstruaalveres. Polüüp suurendab emaka sisepinda ja takistab emaka lihaste normaalset kokkutõmbumist veritsuse peatamiseks, mis toobki kaasa suurema verekaotuse ja potentsiaalse aneemia (rauavaeguse).
Varjatud seos viljatusega
Paljud naised avastavad polüübid alles siis, kui nad püüavad rasestuda, kuid see ei õnnestu. Emaka polüübid võivad toimida sarnaselt loodusliku emakasisese vahendiga (spiraaliga), takistades viljastatud munaraku kinnitumist emaka seinale.
Polüübid võivad asuda ka munajuhade suudmete lähedal, blokeerides sperma liikumist munarakuni. Uuringud on näidanud, et polüüpide eemaldamine võib märkimisväärselt tõsta loomuliku rasestumise tõenäosust ning samuti parandada kunstliku viljastamise (IVF) edukust. Kui naine on kogenud korduvaid raseduse katkemisi, on emakaõõne kontrollimine polüüpide suhtes üks esimesi samme, mida viljatusravi arstid soovitavad.
Kes on riskirühmas?
Kuigi polüübid võivad tekkida igas eas naistel, on teatud tegurid, mis suurendavad nende tekke tõenäosust märgatavalt. Hormonaalne tasakaal on siin võtmesõnaks. Emaka polüübid on östrogeenist sõltuvad – see tähendab, et need kasvavad vastusena ringlevale östrogeenile.
Peamised riskifaktorid on:
- Vanus: Polüüpe esineb sagedamini 40. ja 50. eluaastates naistel, eriti perimenopausi ja menopausi ajal.
- Ülekaalulisus: Rasvkude toodab östrogeeni. Mida suurem on kehamassiindeks, seda kõrgem on östrogeeni tase veres, mis soodustab polüüpide kasvu.
- Kõrge vererõhk: Hüpertensiooniga naistel on täheldatud suuremat polüüpide esinemissagedust, kuigi täpne mehhanism pole lõpuni selge.
- Tamoksifeeni kasutamine: See on ravim, mida kasutatakse rinnavähi ravis. Kuigi see blokeerib östrogeeni toimet rinnakoes, võib see paradoksaalsel kombel stimuleerida emaka limaskesta kasvu, põhjustades polüüpe.
Menopausijärgne veritsus: absoluutne ohumärk
Eraldi tähelepanu vajab veritsus naistel, kes on juba menopausis (menstruatsioonid on puudunud vähemalt 12 kuud). Igasugune vaginaalne veritsus pärast menopausi ei ole normaalne. Kuigi sageli on põhjuseks healoomuline polüüp või limaskesta õhenemine (atroofia), on menopausijärgne veritsus ka emakavähi peamine sümptom.
Statistika näitab, et menopausis naistel on polüüpide pahaloomuliseks muutumise risk mõnevõrra kõrgem kui fertiilses eas naistel. Seetõttu on arsti poole pöördumine vältimatu ja kiireloomuline, isegi kui veritsus oli ühekordne ja minimaalne.
Kuidas polüüpe diagnoositakse ja ravitakse?
Kui sümptomid viitavad polüüpidele, alustab günekoloog tavaliselt transvaginaalsest ultrahelist. See on valutu protseduur, mis võimaldab arstil näha emaka limaskesta paksust ja struktuuri. Parim aeg ultraheliks fertiilses eas naistel on vahetult pärast menstruatsiooni lõppu, kui limaskest on kõige õhem.
Täpsemaks diagnoosiks võidakse kasutada sonohüsterograafiat, kus emakasse viiakse peene kateetri kaudu steriilset soolalahust. Vedelik laiendab emakaõõnt, muutes polüübid ultrahelis paremini nähtavaks.
Kõige kindlam meetod nii diagnoosimiseks kui ka raviks on hüsteroskoopia. Selle protseduuri käigus viiakse tupe ja emakakaela kaudu emakasse peenike kaameraga instrument. See võimaldab arstil näha polüüpe oma silmaga ja need sama protseduuri käigus spetsiaalsete instrumentidega eemaldada. Eemaldatud kude saadetakse alati histoloogilisse uuringusse, et välistada pahaloomulised rakud.
Ravi osas kehtib reegel: kui polüüp põhjustab sümptomeid (veritsus, viljatus), tuleb see eemaldada. Väikesi ja sümptomiteta polüüpe võib arst soovitada lihtsalt jälgida, välja arvatud juhul, kui on risk vähile.
Korduma kippuvad küsimused (KKK)
Kas emaka polüübid on valusad?
Enamikul juhtudel ei põhjusta polüübid ise otsest valu. Küll aga võivad nad põhjustada menstruatsiooni ajal tugevamaid krampe, kuna keha üritab polüüpi kui võõrkeha emakast välja tõrjuda.
Kas polüübid võivad pärast eemaldamist tagasi tulla?
Jah, polüüpide taastekkimise võimalus on olemas. Kuna polüübid on seotud hormonaalse tasakaaluga, võib soodsate tingimuste püsimisel uus polüüp tekkida. Seetõttu on regulaarne kontroll pärast ravi vajalik.
Kas ma võin rasestuda, kui mul on polüüp?
Rasestumine on võimalik, kuid see võib olla raskendatud. Polüüp suurendab raseduse katkemise riski. Enamik arste soovitab enne planeeritavat rasedust (eriti enne IVF protseduure) polüübid eemaldada.
Kas polüüpide raviks on olemas looduslikke vahendeid?
Teaduslikult tõestatud looduslikke vahendeid, mis paneksid polüübi kaduma, ei ole. Tervislik elustiil ja kehakaalu kontrolli all hoidmine aitavad tasakaalustada hormoone ja vähendada riske, kuid olemasolevat polüüpi need ei eemalda.
Regulaarse tervisekontrolli tähtsus
Naiste tervis on delikaatne ja nõuab pidevat tähelepanu. Emaka polüübid on suurepärane näide sellest, kuidas keha annab meile väikeste, sageli eiratavate märkidega teada, et midagi on valesti. Veritsushäired, olgu need kuitahes väikesed, on alati põhjus konsultatsiooniks.
Oluline on mõista, et “ootame ja vaatame” taktika ei ole veritsushäirete puhul kodustes tingimustes õigustatud. Kaasaegne meditsiin võimaldab polüüpe diagnoosida kiiresti ja eemaldada minimaalselt invasiivsel teel, mis taastab naise elukvaliteedi ja meelerahu. Iga naine peaks külastama günekoloogi vähemalt kord aastas või koheselt, kui märkab muutusi oma tsüklis. Teie keha kuulamine ja koostöö arstiga on parim viis tõsiste terviseprobleemide ennetamiseks.
