Meditsiinimaailm on viimase paarikümne aasta jooksul läbi teinud revolutsioonilise muutuse, mida võib võrrelda antibiootikumide avastamisega möödunud sajandil. Kui varem pidid paljud krooniliste ja rasket autoimmuunhaigustega patsiendid leppima vaid sümptomite leevendamisega või laia toimespektriga ravimitega, millel olid sageli kurnavad kõrvalmõjud, siis tänapäeval on üha enam kättesaadavaks muutunud täppismeditsiin. Selle uue ajastu nurgakiviks on bioloogiline ravi. See on termin, mida kuuleb arstikabinettides üha sagedamini, kuid mis tekitab patsientides endiselt palju küsimusi ja vahel ka põhjendamatut hirmu. Tegemist ei ole “loodusraviga” selle sõna tavapärases tähenduses, vaid kõrgtehnoloogilise meditsiiniga, mis on disainitud sekkuma haiguse mehhanismidesse rakulisel tasandil, pakkudes lootust seal, kus tavapärased raviskeemid on ammendunud.
Mis on bioloogiline ravi ja kuidas see erineb keemilistest ravimitest?
Et mõista bioloogilise ravi olemust, tuleb esmalt vaadata, kuidas see erineb traditsioonilistest ravimitest, mida leiame koduapteegist, nagu näiteks ibuprofeen või vererõhuravimid. Tavapärased ravimid on keemilise sünteesi teel loodud väikesed molekulid. Nende struktuur on lihtne, stabiilne ja täpselt kopeeritav. Bioloogilised ravimid on aga suured ja keerulised valgulised molekulid, mida toodetakse elusorganismide abil. Nendeks “vabrikuteks” võivad olla bakterid, pärmseened või imetajate rakud, mida on geneetiliselt muundatud tootma kindlat tüüpi valku.
Kujundlikult võiks öelda, et kui tavaline keemiline ravim on nagu väike sõudepaat, mida on lihtne ehitada, siis bioloogiline ravim on kui hiiglaslik lennukikandja. See keerukus tähendab, et bioloogilised ravimid suudavad kehas teha asju, mida väikesed molekulid ei suuda – näiteks imiteerida kehaomaseid aineid või seostuda ülima täpsusega kindlate retseptoritega immuunsüsteemi rakkudel.
Toimemehhanism: Täppisrünnak haiguse algpõhjusele
Bioloogilise ravi peamine eesmärk on sekkuda immuunsüsteemi töösse väga spetsiifilisel viisil. Enamik autoimmuunhaigusi (nagu reumatoidartriit või psoriaas) on põhjustatud sellest, et keha immuunsüsteem ründab ekslikult omaenda kudesid, tootes liigselt põletikku soodustavaid aineid. Vanemad ravimid surusid maha kogu immuunsüsteemi, mis jättis patsiendi kaitsetuks paljude infektsioonide ees.
Bioloogiline ravi toimib aga nagu snaiper. Selle asemel, et pommitada tervet linna, sihitakse kindlat virgatsainet või rakku, mis põletikku tekitab. Näiteks on olemas bioloogilised ravimid, mis blokeerivad valku nimega TNF-alfa (kasvajanaokroosi faktor). Kui see valk on blokeeritud, katkeb põletikuahel ja haiguse sümptomid taanduvad, ilma et ülejäänud immuunsüsteem saaks nii ulatuslikult kahjustada.
Milliste haiguste ravis on toimunud läbimurre?
Bioloogiliste ravimite kasutusala laieneb iga aastaga, kuid praegu on need asendamatud eelkõige järgmiste valdkondade patsientidele:
- Reumatoloogia: Reumatoidartriit, psoriaatiline artriit ja anküloseeriv spondüliit (Behterevi tõbi) on haigused, kus bioloogiline ravi suudab peatada liigeste hävimise ja deformatsioonide tekke, võimaldades inimestel jätkata täisväärtuslikku elu.
- Gastroenteroloogia: Põletikulised soolehaigused nagu Crohni tõbi ja haavandiline koliit alluvad sageli hästi bioloogilisele ravile, aidates vältida operatsioone ja soole eemaldamist.
- Dermatoloogia: Raske psoriaasi ja atoopilise dermatiidi puhul, kus nahk on ulatuslikult kahjustatud ja sügeleb talumatult, võib bioloogiline ravi naha täielikult puhastada.
- Onkoloogia: Vähiravis kasutatakse bioloogilisi ravimeid (immunoteraapiat) selleks, et õpetada patsiendi enda immuunsüsteemi vähirakke ära tundma ja hävitama.
- Neuroloogia ja pulmonoloogia: Sclerosis multiplex ja raske astma on samuti haigused, kus teatud patsientide rühmadele on bioloogiline ravi näidustatud.
Kriteeriumid ehk kellele ravi määratakse?
Vaatamata oma efektiivsusele ei ole bioloogiline ravi esimene valik, mida arst patsiendile pakub. Selleks on mitu põhjust, alates kõrgest hinnast kuni spetsiifiliste riskideni. Tavaliselt järgitakse “samm-sammult” printsiipi. Ravi määratakse patsientidele, kellel:
- Haigus on mõõduka kuni raske kuluga.
- Tavapärased baasravimid (näiteks metotreksaat reuma puhul) ei ole andnud soovitud tulemust või on põhjustanud talumatuid kõrvaltoimeid.
- Puuduvad vastunäidustused, nagu aktiivne infektsioon, kaugelearenenud südamepuudulikkus või teatud tüüpi vähkkasvajad anamneesis.
Enne ravi alustamist tehakse patsiendile põhjalikud uuringud. Väga oluline on välistada varjatud tuberkuloos ja B-hepatiit, kuna bioloogiline ravi võib need “uinunud” haigused aktiveerida.
Miks ei saa bioloogilist ravi võtta tabletina?
Paljud patsiendid küsivad, miks peab bioloogilist ravi manustama süstide või veeniülekannetena, samas kui tablette oleks mugavam võtta. Vastus peitub ravimi keemilises loomuses. Kuna bioloogilised ravimid on valgud, lagundaks meie seedesüsteem (maohape ja ensüümid) need täpselt samamoodi nagu toidust saadava liha või muna. Ravim hävineks enne vereringesse jõudmist.
Seetõttu manustatakse neid kahel peamisel viisil:
- Subkutaanselt (nahaaluselt): Patsient saab seda sageli ise kodus teha, kasutades spetsiaalseid süstlaid või mugavaid süstepliiatseid. Sagedus varieerub kord nädalas kuni kord paari kuu tagant.
- Intravenoosselt (tilkinfusioonina): Protseduur viiakse läbi haiglas või päevaravi osakonnas meditsiinipersonali järelevalve all. See võib võtta aega 30 minutist paari tunnini.
Võimalikud riskid ja ohumärgid
Kuigi bioloogilised ravimid on sihipärasemad kui vanad immuunsupressandid, kaasnevad nendega siiski riskid. Kuna ravi sekkub immuunsüsteemi töösse, on peamiseks ohuks organismi vastupanuvõime langus teatud haigustekitajate suhtes.
Olulisemad tähelepanekud ohutuse osas:
- Suurem vastuvõtlikkus infektsioonidele (nii viiruslikele kui bakteriaalsetele). Tavaline külmetus võib kulgeda raskemalt.
- Süstekoha reaktsioonid (punetus, sügelus, valu), mis on tavaliselt kerged ja mööduvad.
- Harva võivad tekkida allergilised reaktsioonid infusiooni ajal.
Patsient peab olema teadlik, et palaviku või infektsioonisümptomite tekkimisel tuleb ravi ajutiselt katkestada ja konsulteerida arstiga. See on kuldreegel, mis aitab vältida tüsistusi.
Mis on biosimilarid ja miks neist räägitakse?
Kuna originaalsete bioloogiliste ravimite väljatöötamine on äärmiselt kallis ja aeganõudev protsess, on ka nende turuhind väga kõrge. Kui originaalravimi patendikaitse lõppeb, võivad teised ravimifirmad hakata tootma sarnaseid ravimeid, mida nimetatakse biosimilarideks ehk bioloogiliselt sarnasteks ravimiteks.
Oluline on mõista, et biosimilar ei ole päris sama mis geneeriline ravim (nagu erinevad ibuprofeeni tootjad). Kuna bioloogiline molekul on keeruline ja toodetud elusrakkudes, ei saa teha identset koopiat. Biosimilar on väga sarnane originaalile, selle efektiivsus ja ohutus on kliinilistes uuringutes tõestatud ning see toimib patsiendi jaoks samaväärselt. Biosimilaride tulek on tervishoiusüsteemile eluliselt tähtis, kuna need on soodsamad ja võimaldavad tipptasemel ravi pakkuda suuremale hulgale patsientidele riikliku ravikindlustuse eelarve piires.
Korduma kippuvad küsimused (KKK) bioloogilise ravi kohta
Kas bioloogiline ravi ravib haiguse täielikult välja?
Enamiku krooniliste autoimmuunhaiguste puhul ei paku bioloogiline ravi täielikku tervenemist (ehk haiguse kadumist), vaid pikaajalist remissiooni. See tähendab, et ravi ajal on haigus kontrolli all, sümptomid puuduvad ja koekahjustus ei süvene. Ravi lõpetamisel võib haigus uuesti ägeneda, mistõttu on ravi sageli pikaajaline.
Kas ma tohin ravi ajal reisida?
Jah, reisimine on lubatud ja paljudele patsientidele just tänu ravile taas võimalikuks saanud. Arvestada tuleb vaid ravimi säilitamisega. Paljud bioloogilised ravimid vajavad jahedat temperatuuri (+2 kuni +8 kraadi). Reisimiseks on olemas spetsiaalsed külmakotid ning lennureisil tuleb ravim ja arstitõend alati võtta käsipagasisse, kuna pagasiruumis võib temperatuur langeda alla miinuse, mis rikub ravimi.
Kas bioloogilise ravi ajal tohib vaktsineerida?
Vaktsineerimine on bioloogilist ravi saavatele patsientidele väga soovitatav, eriti gripi ja COVID-19 vastu, et vältida tüsistusi. Siiski on üks oluline piirang: ravi ajal ei tohi üldjuhul manustada elusvaktsiine (näiteks leetrite, mumpsi, punetiste või kollapalaviku vaktsiin). Mitte-elusvaktsiinid on ohutud. Enne mis tahes vaktsineerimist tuleb alati pidada nõu oma raviarstiga.
Kui kiiresti ravi mõjuma hakkab?
Toimeaeg on individuaalne ja sõltub konkreetsest ravimist ning haigusest. Mõned patsiendid tunnevad leevendust juba paari päeva või nädala jooksul pärast esimest süsti või infusiooni. Teistel võib täieliku toime saavutamiseks kuluda 3–6 kuud. Kui poole aasta möödudes paranemist ei märgata, kaalub arst tavaliselt ravimi vahetamist teise toimemehhanismiga preparaadi vastu.
Koostöö arstiga ja pikaajaline perspektiiv
Bioloogilise ravi alustamine on märk usalduslikust partnerlusest arsti ja patsiendi vahel. Kuna tegemist on kalli ja tugevatoimelise raviga, nõuab see patsiendilt suurt distsipliini ja vastutustunnet. Regulaarsed vereanalüüsid on vältimatud, et jälgida nii põletikunäitajaid kui ka võimalikke kõrvalekaldeid maksa- või vereloomesüsteemis. Samuti on oluline ausus – arsti tuleb teavitada kõigist tervisemuredest, alates püsivast köhast kuni plaanitava raseduseni.
Tänu bioloogilisele ravile on tuhandete Eesti inimeste elukvaliteet märgatavalt tõusnud. Inimesed, kes varem olid haiguse tõttu sunnitud töölt lahkuma või loobuma oma hobidest, saavad täna elada täisväärtuslikku elu. Teadus areneb kiiresti ning tulevikus on oodata veelgi täpsemaid, mugavamaid ja ohutumaid lahendusi, mis muudavad kroonilised haigused üha vähem elukäiku määravaks teguriks.
