Igaüks meist on kogenud marrastusi, lõikehaavu või põletusi, mis paranevad tavaliselt mõne päeva või nädalaga, vajades vaid minimaalset hoolitsust. Inimkeha regenereerimisvõime on imetlusväärne, kuid see süsteem ei ole eksimatu. Mõnikord jääb paranemisprotsess toppama ja väike vigastus muutub kuude või isegi aastate pikkuseks katsumuseks. Raskesti paranevad ehk kroonilised haavad on meditsiiniline probleem, mis mõjutab oluliselt elukvaliteeti, põhjustades valu, liikumispiiranguid ja sotsiaalset isolatsiooni. Sageli püüavad patsiendid ravida selliseid haavu koduste vahenditega, toetudes rahvatarkustele või aegunud arusaamadele, teadmata, et teatud hetkest alates võivad need võtted olukorda hoopis halvendada. On kriitiliselt oluline mõista, millal plaastrist ja joodist enam ei piisa ning millal on vajalik spetsialisti sekkumine.
Mis teeb haavast kroonilise haava?
Meditsiinis loetakse haava krooniliseks, kui see ei ole paranenud nelja kuni kuue nädala jooksul. Tavapärane haavaparanemine läbib kindlad faasid: põletik, uue koe teke ja küpsemine. Kroonilise haava puhul jääb protsess kinni põletikufaasi. Organism üritab pidevalt haava puhastada, kuid erinevate takistavate tegurite tõttu ei jõua see kunagi uue koe ehitamise etappi.
Selline seisund on organismile kurnav. Pidev põletik tähendab, et haavas on rohkelt ensüüme, mis lagundavad kudesid, ja vähe kasvufaktoreid, mis aitaksid haaval sulguda. Sageli on põhjuseks varjatud terviseprobleem, mis takistab verevarustust või nõrgestab immuunsüsteemi. Seega ei ole krooniline haav kunagi “lihtsalt haav”, vaid sümptom, mis viitab sügavamale süsteemsele probleemile patsiendi kehas.
Peamised põhjused, miks haavad ei parane
Selleks, et mõista ravi vajadust, tuleb esmalt tuvastada algpõhjus. Ilma põhihaigust kontrolli alla saamata on paikne ravi määratud ebaõnnestumisele. Kõige sagedamini on tegemist vereringehäirete või ainevahetushaigustega.
Venoossed haavandid
Kõige levinum krooniliste jalahaavandite tüüp (kuni 70% juhtudest) on seotud veenipuudulikkusega. Kui jalaveenide klapid ei tööta korralikult, ei suuda veri efektiivselt jalgadest südame poole tagasi voolata. Veri koguneb jalgadesse, tekitades turseid ja suurendades rõhku kudedes. See viib naha õhenemiseni ja väikseimagi trauma tagajärjel tekib haavand, tavaliselt sääre alumises kolmandikus. Sellised haavad on sageli märjad ehk eritavad palju vedelikku.
Arteriaalsed haavandid
Need tekivad arterite lupjumise ehk ateroskleroosi tagajärjel. Veresooned on ahenenud ja kuded ei saa piisavalt hapnikurikast verd. Arteriaalsed haavandid on tavaliselt väga valusad, servad on teravalt piiritletud ja haavapõhi võib olla kuiv või kattunud musta kärnaga (nekroos). Need asuvad tihti labajalal või varvastel ning on äärmiselt ohtlikud, kuna ilma verevarustuse taastamiseta võib tekkida gangreen.
Diabeetiline jalg
Suhkruhaigetele on omane närvikahjustus ehk neuropaatia, mis tähendab, et inimene kaotab jalgades valutundlikkuse. Hõõruvad jalanõud või väike kivi kingas võivad tekitada haava, mida patsient ei tunne. Kuna kõrge veresuhkur kahjustab ka veresooni ja soodustab bakterite kasvu, võivad need haavad kiiresti muutuda sügavaks ja põletikuliseks, ulatudes vahel isegi luuni.
Lamatised
Need tekivad pikaajalisel lamamisel või istumisel, kui keharaskus surub teatud piirkonna veresooned kinni (nt kannad, ristluu). Verevarustuse lakkamine viib koe surmani. Lamatised on eriti ohtlikud eakatele ja liikumispuudega inimestele ning nende ravi on kodustes tingimustes äärmiselt keeruline.
Levinumad vead koduses ravis
Patsiendid ja nende lähedased teevad sageli vigu, mis on ajendatud heast tahtest, kuid mis tegelikkuses takistavad paranemist. Traditsioonilised võtted, mis toimivad marrastuse puhul, on kroonilise haava puhul vastunäidustatud.
- Vesinikperoksiidi liigne kasutamine: Kuigi see mullitab ja tundub puhastavat, hävitab vesinikperoksiid lisaks bakteritele ka noored, terved rakud, mida on vaja haava paranemiseks. Krooniliste haavade puhul on see üldjuhul keelatud.
- Värvilised desinfitseerimisvahendid: Briljantroheline ja jood (eriti piirituselahusena) kuivatavad liigselt kude ja võivad tekitada keemilisi põletusi. Lisaks varjab värv haava tegelikku seisukorda, tehes põletiku märkamise arstile raskeks.
- Haava “hingama” jätmine: Levinud müüt on, et haav peab olema lahtiselt õhu käes, et tekiks koorik. Tänapäevane meditsiin on tõestanud vastupidist – haav paraneb kõige paremini niiskes keskkonnas. Koorik on tegelikult takistus, mille all bakterid võivad paljuneda, ja uute naharakkude liikumine on kuival pinnal raskendatud.
- Toiduainete kasutamine: Kapsalehed, mesi (kui see pole meditsiiniline mesi), aaloe või searasv võivad tuua haava sisse ohtlikke baktereid ja põhjustada raskekujulist infektsiooni.
Millal on kodused vahendid ammendunud?
Õigeaegne arsti poole pöördumine võib päästa jäseme amputeerimisest. On kindlad ohumärgid, mis viitavad sellele, et iseseisev ravi tuleb koheselt lõpetada ja otsida professionaalset abi.
- Põletikutunnused levivad: Kui haava ümber tekib laienev punetus, piirkond on katsudes kuum ja turses, on see märk infektsiooni levikust nahaaluskoesse.
- Valu suurenemine: Kui haav muutub üha valusamaks või valu ei allu tavalistele valuvaigistitele, võib see viidata sügavamale koekahjustusele või isheemiale (hapnikupuudusele).
- Ebameeldiv lõhn ja eritis: Spetsiifiline magus või roiskunud lõhn ning mädane (rohekas, kollakas) eritis viitavad bakteriaalsele infektsioonile, mida saab ravida vaid spetsiaalsete vahenditega, mõnikord ka süsteemsete antibiootikumidega.
- Nekroos ehk surnud kude: Kui haavale tekib must või kollane katt, mida ei õnnestu loputamisega eemaldada, on tegemist surnud koega. Surnud kude on ideaalne kasvupinnas bakteritele ja see tuleb eemaldada kirurgiliselt või spetsiaalsete geelidega (debridement). Kodus seda teha ei saa ega tohi.
- Üldine enesetunne: Palavik, külmavärinad või segasusseisund on märgid, et infektsioon on jõudnud vereringesse (sepsis), mis on eluohtlik seisund.
Kaasaegne haavaravi: mida oodata arstivisiidilt?
Kaasaegne haavaravi erineb kardinaalselt vanadest meetoditest. Arsti või haavaõe eesmärk on luua haavas ideaalne mikrokliima. Selleks kasutatakse “tarku” haavaplaastreid ja sidemeid.
Esmalt haav puhastatakse põhjalikult. Vajadusel teostatakse kirurgiline puhastus surnud koe eemaldamiseks. Seejärel valitakse side vastavalt haava tüübile: suure eritisega haavadele imavad vahud, kuivadele haavadele niisutavad geelid, infitseeritud haavadele hõbedat või joodi sisaldavad sidemed. Hõbeioonid on tugeva antibakteriaalse toimega ja suudavad hävitada ka resistentseid baktereid.
Venoossete haavandite puhul on “kuldseks standardiks” kompressioonravi. See tähendab spetsiaalsete elastikseotiste või kompressioonsukkade kasutamist, mis suruvad veene kokku, aidates verel üles pumbata ja vähendades turset. Ilma kompressioonita venoosne haavand reeglina ei parane, ükskõik millist salvi sinna peale määrida.
Korduma kippuvad küsimused (KKK)
Kas kroonilise haavaga tohib duši all käia?
Jah, ja see on isegi soovitatav, kuid teatud tingimustel. Voolav leige vesi ja spetsiaalne haavapesuseep aitavad haava mehaaniliselt puhastada. Vältida tuleb aga haava leotamist vannis ning liiga kuuma vett. Pärast pesu tuleb haav ja ümbritsev nahk õrnalt, kuid hoolikalt kuivatada.
Miks haav sügeleb?
Sügelus võib olla märk paranemisest, kuid krooniliste haavade puhul viitab see sageli hoopis dermatiidile ehk nahaärritusele. Põhjuseks võib olla haavaeritis, mis söövitab ümbritsevat nahka, või allergia kasutatava plaastri/salvi vastu. Kui sügelus on tugev ja kaasneb punetus, konsulteerige arstiga.
Kas ma võin panna haavale antibiootikumisalvi?
Üldjuhul ei soovitata krooniliste haavade puhul rutiinselt antibiootikumisalve kasutada, kuna see soodustab ravimresistentsete bakterite teket ja võib põhjustada kontaktallergiat. Kaasaegsed antimikroobsed sidemed (nt hõbedaga) on ohutumad ja efektiivsemad.
Kui kaua võtab aega kroonilise haava paranemine?
See on väga individuaalne ja sõltub haava suurusest, asukohast ning patsiendi üldisest tervisest. Õige ravi korral võib paranemine võtta aega mõnest kuust kuni poole aastani. Oluline on kannatlikkus ja raviskeemi järgimine.
Elustiili ja ennetuse roll paranemises
Kroonilise haava ravi ei ole ainult haava sidumine, vaid kogu inimese ravi. Üks olulisemaid, kuid sageli alahinnatud faktoreid, on toitumine. Haava paranemine on energiamahukas protsess. Organism vajab uue koe ehitamiseks tavapärasest rohkem valku. Soovitatav on lisada menüüsse mune, kohupiima, liha või kala. Samuti on olulised vitamiinid ja mineraalained, eriti C-vitamiin, tsink ja raud, mis osalevad kollageeni tootmises ja hapniku transpordis.
Suitsetamine on üks suurimaid vaenlasi haavade paranemisel. Nikotiin ahendab veresooni, vähendades drastiliselt verevarustust naha tasandil. Isegi ühe sigareti suitsetamine võib vähendada verevoolu sõrmedes ja varvastes tundideks. Kroonilise haava puhul on suitsetamisest loobumine üks tõhusamaid viise paranemise kiirendamiseks.
Lõpetuseks on oluline meeles pidada, et krooniline haav ei ole häbiasi, mida peaks varjama. Mida varem pöörduda spetsialisti (perearsti, kirurgi või haavaõe) vastuvõtule, seda paremad on tulemused. Spetsialistid oskavad hinnata verevarustust, välistada infektsiooni ja valida just teie haavale sobiva “targa” sideme. Kodused võtted ja rahvameditsiin on toredad abimehed pisimurede puhul, kuid kui keha annab märku, et ressurss on ammendunud, tuleb usaldada tõenduspõhist meditsiini. Teie tervis ja liikumisvabadus on väärt professionaalset hoolt.
