Läkaköha, mida rahvakeeli tuntakse sageli “saja päeva köha” nime all, on äärmiselt nakkav ja kurnav hingamisteede haigus, mis võib tabada inimesi igas vanuses, kuid on eriti ohtlik imikutele ja väikelastele. Kuigi paljud peavad seda minevikuhaiguseks, näitab statistika haigestumiste perioodilist kasvu, mistõttu on ülioluline mõista selle haiguse olemust, levikut ja kaasaegseid ravivõimalusi. Arstid rõhutavad, et läkaköha ei ole tavaline külmetus ega bronhiit; see on bakteriaalne infektsioon, mis kahjustab hingamisteede ripsrakke ja toob kaasa kontrollimatud köhahood, mis võivad kesta nädalaid või isegi kuid. Teadlikkus haiguse varajastest märkidest on kriitilise tähtsusega, sest õigeaegne sekkumine võib märkimisväärselt vähendada haiguse raskusastet ja takistada selle levikut pereliikmete ning kolleegide seas.
Mis põhjustab läkaköha ja kuidas see levib?
Läkaköha tekitajaks on bakter nimega Bordetella pertussis. See bakter kinnitub hingamisteid vooderdavatele ripsmetele ehk ripsrakkudele, vabastades toksiine, mis kahjustavad kudesid ja põhjustavad hingamisteede turset. Just see põletikuline protsess ja toksiinide toime ongi piinavate köhahoogude põhjuseks.
Haigus levib piisknakkuse teel inimeselt inimesele. Kui haigestunu köhib, aevastab või isegi räägib valjult, paiskuvad õhku mikroskoopilised piisad, mis sisaldavad baktereid. Läkaköha on üks nakkavamaid teadaolevaid haigusi – arvatakse, et üks haigestunu võib nakatada 12–15 vastuvõtlikku inimest. See teeb läkaköhast nakkavama kui gripp või paljud teised tavapärased viirused.
Oluline on märkida, et inimene on kõige nakkusohtlikum haiguse varajases staadiumis, mil sümptomid meenutavad tavalist külmetust ja spetsiifilist “läkaset” köha pole veel tekkinud. See muudab haiguse leviku piiramise keeruliseks, kuna patsiendid liiguvad sageli ringi, aimamata, et nad kannavad ohtlikku bakterit.
Kuidas haigust ära tunda: sümptomite kolm faasi
Kliinilises pildis jaotatakse läkaköha kulg traditsiooniliselt kolme faasi. Igal faasil on oma iseloomulikud tunnused ja kestus. Sümptomite äratundmine õiges faasis aitab arstil määrata parima raviplaani.
1. Katarraalne faas (külmetuse laadne periood)
See faas kestab tavaliselt 1–2 nädalat. Sümptomid on väga sarnased tavalisele ülemiste hingamisteede viirusinfektsioonile, mistõttu jääb haigus sageli diagnoosimata. Tüüpilised tunnused on:
- Kerge palavik (sageli puudub kõrge palavik);
- Nohu ja kurguvalu;
- Mõõdukas, kuiv köha;
- Üldine väsimus ja halb enesetunne.
2. Paroksüsmaalne faas (krampköha periood)
See on haiguse kõige raskem ja iseloomulikum periood, mis võib kesta 1–6 nädalat, vahel kauemgi. Selles faasis muutub köha hootiseks ja kontrollimatuks. Tunnused on järgmised:
- Köhahood: Patsient köhib järjest 5–10 korda või enam, suutmata vahepeal hingata.
- “Läkastamine”: Köhahoo lõpus teeb haige sügava sissehingamise, millega võib kaasneda iseloomulik vilisev või “kirev” heli (inglise keeles whoop). Täiskasvanutel võib see heli puududa.
- Oksendamine: Sageli lõppeb köhahood oksendamisega või äärmise kurnatusega.
- Näoetus: Köhimise ajal võib nägu muutuda punaseks või sinakaks (tsüanoos) hapnikupuuduse tõttu.
3. Paranemisfaas
Viimane faas kestab nädalaid või kuid. Köhahood muutuvad harvemaks ja kergemaks, kuid võivad ajutiselt ägeneda, kui patsient haigestub mõnda teise hingamisteede viirusesse. Selles faasis on bakterid tavaliselt organismist kadunud ja inimene ei ole enam nakkusohtlik, kuid kopsude taastumine võtab aega.
Läkaköha diagnoosimine
Kuna haiguse algus on petlikult sarnane tavalisele viirusele, põhineb täpne diagnoos laboratoorsetel uuringutel. Arst võib määrata järgmised testid:
- Ninaneelu proov (PCR): See on kõige täpsem meetod haiguse tuvastamiseks varajases staadiumis (esimese 3–4 nädala jooksul). Proov võetakse spetsiaalse vatitampooniga ninaneelust.
- Vereanalüüs: Hilisemas faasis, kui bakterit ennast on raske tuvastada, määratakse verest läkaköha vastaseid antikehi. See aitab diagnoosi kinnitada tagantjärele või haiguse hilises faasis.
- Kliiniline pilt: Kui patsiendil on olnud kontakt teadaoleva haigega ja esineb tüüpiline krampköha, võib arst panna diagnoosi ka sümptomite põhjal, eriti puhangute ajal.
Efektiivne ravi: antibiootikumid ja sümptomite leevendamine
Läkaköha ravi sõltub sellest, kui kiiresti haigus avastatakse. Ravi jaguneb kaheks: haigustekitaja hävitamine ja sümptomite leevendamine.
Antibiootikumravi roll
Antibiootikumid (tavaliselt makroliidid nagu asitromütsiin, klaritromütsiin või erütromütsiin) on peamine vahend Bordetella pertussis bakteri vastu. Siiski on siin oluline nüanss: antibiootikumid on kõige efektiivsemad haiguse esimeses, katarraalses faasis. Kui ravi alustatakse varakult, võib see haiguse kulgu kergendada ja lühendada.
Kui ravi alustatakse teises faasis (kui krampköha on juba alanud), ei pruugi antibiootikumid köha kestust ega raskust enam oluliselt mõjutada, sest toksiinid on juba hingamisteid kahjustanud. Küll aga on antibiootikumravi sellegipoolest vajalik, et muuta patsient nakkusohutuks teistele inimestele. Tavaliselt ei ole inimene pärast 5-päevast antibiootikumikuuri enam nakkusohtlik.
Miks tavalised köharohud ei aita?
Patsiendid kurdavad sageli, et apteegis müüdavad käsimüügi köhasiirupid ja rögalahtistid ei avalda läkaköhale mingit mõju. Arstid kinnitavad seda: kuna tegemist on tsentraalse ja toksiinidest tingitud ärritusega, on tavapärased rögalahtistid ebaefektiivsed ja võivad väikelastel oksendamist isegi soodustada. Tugevaid köhapärssijaid (kodeiin jt) kasutatakse vaid äärmisel vajadusel ja arsti järelevalve all, kuna need võivad hingamist pärssida.
Vaktsineerimine ja ennetustöö
Kõige tõhusam viis läkaköha vältimiseks või selle raske kulu ennetamiseks on vaktsineerimine. Eestis kuulub läkaköha vaktsiin riiklikku immuniseerimiskavasse. Kuna immuunsus ei ole eluaegne – ei läbipõdemise ega vaktsineerimise järgselt –, on vajalikud korduvvaktsineerimised.
Erilist tähelepanu pööratakse rasedate vaktsineerimisele. Soovitatav on lasta end vaktsineerida raseduse kolmandal trimestril (tavaliselt 27.–36. nädalal). See võimaldab emal toota antikehi, mis kanduvad läbi platsenta lootele, pakkudes vastsündinule kaitset esimestel elukuudel, mil ta on haiguse suhtes kõige haavatavam ja ise veel vaktsineerimata.
Samuti soovitatakse “kookonistrateegiat”: kõik pereliikmed ja lähikondsed, kes puutuvad kokku vastsündinuga, peaksid olema vaktsineeritud, et luua beebi ümber turvaline ring.
Korduma kippuvad küsimused (KKK) läkaköha kohta
Alljärgnevalt leiate vastused peamistele küsimustele, mida patsiendid arstikabinettides sageli esitavad.
Kas vaktsineeritud inimene võib haigestuda läkaköhasse?
Jah, võib küll. Vaktsiini kaitseefekt väheneb aja jooksul (tavaliselt 5–10 aasta jooksul). Siiski põevad vaktsineeritud inimesed haigust tunduvalt kergemini: neil esineb harvemini “läkastamist”, oksendamist ja tüsistusi ning haigus kestab lühemat aega.
Kas läkaköha on ohtlik ka täiskasvanutele?
Täiskasvanutel kulgeb haigus tavaliselt kergemalt kui imikutel ja seda peetakse sageli ekslikult pikaleveninud bronhiidiks. Siiski võib see põhjustada tüsistusi, nagu roidemurrud (tugevast köhimisest), songad, uriinipidamatus ja unepuudus. Kõige suurem oht seisneb aga selles, et täiskasvanud võivad teadmatult nakatada vaktsineerimata imikuid, kellele haigus võib olla eluohtlik.
Millal tohib laps pärast haigestumist kooli või lasteaeda minna?
Laps võib kollektiivi naasta, kui ta on saanud antibiootikumravi vähemalt 5 päeva. Kui antibiootikumravi ei ole tehtud, peab laps kodus olema 21 päeva alates sümptomite tekkest, kuna seni on ta nakkusohtlik.
Kas rahvameditsiini võtted nagu hanerasv või sinepiplaaster aitavad?
Puuduvad teaduslikud tõendid, et hanerasv, sinepiplaastrid või aurud raviksid läkaköha põhjustavat bakterit. Küll aga võib jahe ja niiske õhk leevendada hingamisteede ärritust. Kuumad aurud ja tugevad eeterlikud õlid võivad tundlikke hingamisteid hoopis ärritada ja köhahoo esile kutsuda.
Praktilised soovitused haige hooldamiseks kodus
Kuigi meditsiiniline ravi on vältimatu, saab koduste vahenditega haige enesetunnet oluliselt parandada ja taastumist toetada. Esimene ja kõige olulisem reegel on tagada toas värske ja jahe õhk. Soe ja kuiv õhk kuivatab limaskesti ja provotseerib köhahooge. Soovitatav on hoida toatemperatuur pigem madalam (umbes 19–20 kraadi) ja kasutada vajadusel õhuniisutajat.
Teine oluline aspekt on toitumine ja vedeliku tarbimine. Kuna köhahood lõppevad sageli oksendamisega, on oht vedelikupuuduse tekkeks. Haigele tuleks pakkuda juua sageli ja väikeste lonksudena. Vältida tuleks gaseeritud jooke ja hapusid mahlasid, mis võivad kurku ärritada. Toit peaks olema pehme, kergesti neelatav ja mitte liiga kuum ega külm. Suured toiduportsjonid võivad täis kõhu tõttu hingamist raskendada ja oksendamist esile kutsuda, seega on parem süüa tihti ja vähehaaval.
Samuti on oluline vähendada keskkondlikke ärritajaid. Sigaretisuits, kaminasuits, tolm, tugevad parfüümid ja kodukemikaalide aurud võivad vallandada uue raske köhahoo. Haige tuba peab olema nendest vaba. Läkaköha põdeja vajab palju puhkust, kuid voodirežiim ei ole kohustuslik, kui palavikku pole; mõõdukas liikumine värskes õhus (kui inimene pole enam nakkusohtlik) võib aidata kopsudel kiiremini taastuda.
