Suvi ja sügise algus on perioodid, mil arstikabinetid täituvad murelike patsientidega, keda vaevavad ootamatult tekkinud palavik, kurguvalu või kummalised lööbed. Sageli on nende sümptomite taga enteroviirused – suur ja mitmekesine viiruste perekond, mis levib kulutulena eriti just lastekollektiivides, kuid ei jäta puutumata ka täiskasvanuid. Kuigi sõna “enteroviirus” seostub paljudele eelkõige kõhuhädadega, on tegelikkuses selle viirusegrupi poolt põhjustatud haiguspilt äärmiselt kirev, ulatudes kergest “suvegripist” kuni spetsiifiliste villiliste lööveteni kätel ja jalgadel. Mõistmine, millega tegu on, aitab vältida asjatut paanikat ning valida õiged kodused ravivõtted, sest nagu paljude viirushaiguste puhul, on ka siin võtmesõnaks sümptomaatiline ravi ja organismi toetamine.
Mis on enteroviirus ja kuidas see levib?
Enteroviirused kuuluvad pikornaviiruste sugukonda ning sinna kuulub üle saja erineva viirusetüübi, sealhulgas ehhoviirused, coxsackie-viirused ja polioviirused. Eestis ja mujal põhjapoolkeral on enteroviiruste kõrghooaeg tavaliselt suve lõpus ja varasügisel, erinevalt gripiviirusest, mis ründab meid talvel.
Viiruse levik on äärmiselt efektiivne, mis teeb haiguspuhangute kontrolli all hoidmise lasteaedades ja koolides keeruliseks. Nakatumine toimub peamiselt kahel viisil:
- Fekaal-oraalne tee: See on kõige levinum nakatumisviis. Viirus eritub nakatunud inimese väljaheitega ning jõuab pesemata käte, saastunud toidu, vee või pindade (mänguasjad, ukselingid) kaudu teise inimese suhu.
- Piisknakkus: Viirus levib ka hingamisteede sekreedi kaudu, näiteks aevastamisel või köhimisel tekkivate piiskadega, samuti kokkupuutel villide sisuga.
Oluline on teada, et viirus on väliskeskkonnas üsna vastupidav ja võib pindadel püsida nakatamisvõimelisena mitu päeva. Peiteaeg – ehk aeg nakatumisest esimeste sümptomite ilmnemiseni – on tavaliselt 3 kuni 10 päeva.
Kõige levinumad sümptomid ja haigusvormid
Kuna enteroviiruste perekond on suur, võib haiguse kliiniline pilt varieeruda seinast seina. Enamikul inimestel (umbes 90% juhtudest) kulgeb nakkus asümptomaatiliselt või väga kergete, n-ö määramatute haigustunnustega. Siiski põhjustavad teatud tüved spetsiifilisi ja ebamugavaid sümptomeid.
1. “Käe-jala-suu tõbi” (Enteroviiruslik vesikulaarne stomatiit)
See on ilmselt kõige tuntum enteroviiruse vorm, mida põhjustab sageli Coxsackie A16 viirus. Haigus algab tavaliselt palaviku, kurguvalu ja isutusega. Paar päeva hiljem tekivad iseloomulikud tunnused:
- Valusad haavandid või villid suus (keelel, igemetel, põskede siseküljel).
- Punetav lööve või väikesed villid peopesades ja jalataldadel. Lööve võib levida ka tuharatele ja suguelundite piirkonda.
- Lapsed võivad keelduda söömisest ja joomisest, kuna neelamine on äärmiselt valus.
2. Herpangina
Sarnaselt käe-jala-suu tõvega algab herpangina järsu kõrge palavikuga, mis võib ulatuda 39–40 kraadini. Peamiseks tunnuseks on kurgukaartele ja kurgunibule tekkivad väikesed villid, mis kiiresti haavanduvad. See tekitab väga tugevat kurguvalu, mistõttu on neelamine raskendatud. Erinevalt streptokoki põhjustatud angiinist ei kaasne herpanginaga tavaliselt mädakattu mandlitel.
3. Respiratoorsed sümptomid (nn “suvegripp”)
Paljud enteroviirused põhjustavad lihtsalt ülemiste hingamisteede katarri, mis meenutab tavalist külmetust:
- Nohu ja ninakinnisus.
- Köha ja aevastamine.
- Lihasvalu ja üldine nõrkus.
- Mõõdukas palavik.
4. Seedetrakti häired
Kuigi nimi “enteroviirus” viitab soolestikule (kreeka keeles enteron – sool), ei põhjusta kõik tüved kõhulahtisust ega oksendamist. Siiski võib teatud juhtudel esineda kõhuvalu, iiveldust ja vedelamat väljaheidet, mida sageli aetakse segamini rotaviiruse või noroviirusega. Enteroviiruse puhul on need sümptomid tavaliselt leebemad kui klassikalise “kõhugripi” korral.
Kuidas enteroviirust diagnoositakse ja millal pöörduda arsti poole?
Enamikul juhtudel diagnoosib arst enteroviiruse kliinilise pildi ehk sümptomite ja läbivaatuse alusel. Spetsiifilisi laboratoorseid teste (nt väljaheiteproov või kurgukaabe) tehakse harva, peamiselt raskemate juhtumite puhul või haiguspuhangute uurimiseks haiglates.
Kuigi haigus paraneb enamasti ise, on teatud ohumärgid, mille puhul tuleb kindlasti meditsiinilist abi otsida:
- Dehüdratsioon ehk vedelikupuudus: See on väikelaste puhul peamine tüsistus. Kui laps keeldub suuvalu tõttu joomast, urineerib harva (mähkmed on kuivad üle 6–8 tunni), tal pole pisaraid nuttes või ta on loid, tuleb kiiresti tegutseda.
- Kõrge palavik, mis ei allu ravimitele: Kui palavik püsib vaatamata palavikualandajatele kõrge või kestab üle 3 päeva.
- Neuroloogilised nähud: Tugev peavalu, valguskartus, kuklakangestus (laps ei saa lõuga rinnale panna) või segasusseisund võivad viidata viiruslikule meningiidile, mis on enteroviiruse harv, kuid tõsine tüsistus.
- Hingamisraskused: Kiire või raskendatud hingamine.
Ravi: Kuidas leevendada sümptomeid kodus?
Kurb tõde on see, et enteroviiruse vastu puudub spetsiifiline viirusevastane ravim. Antibiootikumid on täiesti kasutud, kuna need tapavad baktereid, mitte viiruseid. Ravi eesmärk on leevendada lapse või täiskasvanu enesetunnet senikaua, kuni immuunsüsteem viirusest jagu saab. Tavaliselt kestab haigus 5–7 päeva.
1. Palaviku ja valu leevendamine
Kõrge palaviku ja valu (kurguvalu, lihasvalu) korral kasutage paratsetamooli või ibuprofeeni vastavalt kehakaalule. Vältige aspiriini andmist lastele ja teismelistele Reye sündroomi ohu tõttu.
2. Vedelikutasakaalu hoidmine
See on ravi nurgakivi. Pakkuge haigele sageli ja väikestes kogustes jahedat jooki. Vesi, lahjendatud mahl või spetsiaalsed apteegis müüdavad rehüdreerimislahused on parimad valikud. Vältige happelisi jooke (nt apelsinimahl), mis võivad villilist suud ärritada. Jahedad joogid, jäätis või jogurt võivad aidata suuvalu leevendada ja samal ajal pakkuda vajalikku vedelikku ja energiat.
3. Suuhooldus
Suuhaavandite valu leevendamiseks võib kasutada apteegis saadaval olevaid tuimestava toimega geele või spreisid (nt lidokaiini sisaldavad preparaadid või astelpajuõli baasil tooted). Vanemad lapsed ja täiskasvanud võivad kuristada kurku soolaveega, et vähendada põletikku.
4. Nahahoolitsus
Villid kätel ja jalgadel tavaliselt ei sügele, kuid võivad olla hellad. Neid ei tohi katki pigistada, et vältida bakteriaalset sekundaarset infektsiooni. Hoidke nahk puhtana ja peske seda õrnalt leige veega. Kui villid purunevad, võib neid tupsutada antiseptikuga.
Korduma kippuvad küsimused (FAQ)
Kas täiskasvanud võivad samuti haigestuda käe-jala-suu tõbe?
Jah, täiskasvanud võivad nakatuda, kuid nad põevad haigust sageli kergemalt või lausa sümptomiteta. Siiski on võimalik, et ka täiskasvanul tekib tugev kurguvalu ja villiline lööve. Kuna täiskasvanute immuunsüsteem on tugevam ja nad on elu jooksul kokku puutunud paljude enteroviirustega, on neil teatud ristimmuunsus, kuid see ei taga täielikku kaitset uute tüvede eest.
Kas enteroviiruse läbipõdemine annab eluaegse immuunsuse?
Läbipõdemine annab immuunsuse ainult selle konkreetse viirustüve vastu, mis haiguse põhjustas. Kuna enteroviiruseid on üle saja erineva tüübi, võib inimene haigestuda korduvalt, näiteks järgmisel suvel uue tüve tõttu. Siiski kulgevad korduvad haigestumised vanuse kasvades tavaliselt kergemalt.
Kui kaua on haige inimene nakkusohtlik?
Inimene on kõige nakkusohtlikum haiguse esimesel nädalal. Siiski võib viirus püsida organismis ja erituda väljaheitega mitu nädalat (isegi kuni 4-6 nädalat) pärast sümptomite kadumist. Hingamisteede sekreedis püsib viirus tavaliselt 1–3 nädalat. Seetõttu on kätehügieen oluline ka pärast tervenemist.
Kas rasedad peaksid muretsema enteroviirusega kokkupuute pärast?
Enamikul juhtudel kujutab enteroviirus rasedale ja lootele vähest ohtu ja põhjustab vaid kerget haigestumist. Siiski, kui nakatumine toimub vahetult enne sünnitust, on oht, et viirus kandub vastsündinule, kellel võib haigus kulgeda raskemalt. Rasedatel soovitatakse vältida kontakti haigetega ja järgida ranget kätehügieeni.
Taastumine ja naasmine igapäevaellu
Pärast akuutsete sümptomite taandumist toimub taastumine tavaliselt kiiresti. Üks omapärane hiline sümptom, mis võib vanemaid ehmatada, on küünte irdumine kätelt või jalgadelt paar nädalat pärast käe-jala-suu tõve põdemist. Seda nimetatakse onühhomadeesiks. See on valutu protsess ja küüned kasvavad ilusasti tagasi ilma ravita, seega ei tasu seda karta.
Lasteaeda või kooli võib lapse lubada siis, kui tal pole olnud palavikku vähemalt 24 tundi ilma palavikualandajata, ta tunneb end hästi, sööb ja joob normaalselt ning villid on kuivanud ega erita enam vedelikku. Kuigi viirus võib väljaheitega erituda veel pikalt, ei ole lapse isoleerimine nädalateks põhjendatud, eeldusel, et asutuses järgitakse korralikke hügieeninõudeid. Kõige tõhusam ennetusmeede on jätkuvalt põhjalik kätepesu seebi ja veega, eriti pärast tualetiskäiku ja mähkmete vahetamist ning enne söömist.
