Kevad ja suvi toovad endaga kaasa soojad ilmad ning soovi veeta rohkem aega looduses, kuid kahjuks kaasneb sellega ka iga-aastane oht puukide näol. Eestis on puugid väga levinud ning nende poolt levitatavad haigused, eelkõige puukborrelioos ehk Lyme’i tõbi, on tõsiseks terviseriskiks. Kuigi enamik inimesi teab otsida nahalt iseloomulikku punast laiku, hoiatavad arstid üha sagedamini, et borrelioos on “suur matkija”. See tähendab, et haigus võib avalduda sümptomite kaudu, mida esmapilgul puugihammustusega ei seostata, ning mis võivad kergesti jääda märkamata või diagnoositakse ekslikult hoopis muu tervisemurena. Õigeaegne märkamine on aga kriitilise tähtsusega, et vältida kroonilisi tüsistusi, mis võivad mõjutada elukvaliteeti aastaid.
Miks borrelioosi on raske varajases faasis tuvastada?
Puukborrelioosi põhjustab bakter *Borrelia burgdorferi*, mis kandub inimesele puugi hammustuse kaudu. Üks peamisi põhjuseid, miks haigus jääb sageli märkamata, on puugi enda suurus ja hammustuse iseloom. Haigust levitavad sageli puugi noorvormid ehk nümfid, mis on mooniseemne suurused ja mida on nahal äärmiselt raske märgata. Lisaks sisaldab puugi sülg tuimestavat ainet, mistõttu inimene ei tunne hammustuse hetke.
Arstid rõhutavad, et borrelioosi peiteaeg on väga varieeruv, ulatudes mõnest päevast kuni isegi kuu ajani. See pikk ajavahemik tekitab olukorra, kus inimene on ammu unustanud metsas käigu või ei ole puuki üldse oma kehal näinudki, kui sümptomid viimaks avalduvad. See teeb diagnostika keeruliseks, sest patsiendid ei oska oma kaebusi puugiga seostada ja arstid peavad tuginema kliinilisele pildile, mis võib olla eksitav.
Müüt ja tegelikkus: kas punane laik tekib alati?
Kõige tuntum puukborrelioosi sümptom on rändav punetus ehk *erythema migrans*. See on laienev punane laik, mille keskosa võib jääda heledamaks, meenutades märklauad. Arstide hoiatus seisneb aga statistikas: see “klassikaline” sümptom puudub hinnanguliselt 20–30% nakatunutest.
Veelgi olulisem on teada, et lööve ei pruugi alati välja näha nagu märklaud. See võib olla:
- Ühtlaselt punane ja kergelt turses ala;
- Ebakorrapärase kujuga laik;
- Väga hele ja vaevumärgatav;
- Asukohas, mida inimene ise ei näe (näiteks põlveõndlas, seljal, peanahal juuste all või kubemepiirkonnas).
Kui punast laiku ei teki, jääb haiguse esimene ja kõige selgem hoiatusmärk saamata. Just nendel juhtudel on äärmiselt oluline pöörata tähelepanu muudele, süsteemsetele sümptomitele, mida sageli peetakse ekslikult väsimuseks või külmetuseks.
Suvine “gripp” kui ohumärk
Üks salakavalamaid viise, kuidas borrelioos end maskeerib, on gripilaadsed sümptomid suveperioodil. Arstid toovad välja, et kui inimesel tekib suvel kõrge palavik, lihasvalu ja suur väsimus ilma, et sellega kaasneksid tüüpilised hingamisteede haiguste tunnused (nagu nohu või köha), tuleks kindlasti kaaluda borrelioosi võimalust.
Varajased sümptomid, mis sageli tähelepanuta jäävad, on:
- Seletamatu väsimus: See ei ole tavaline unisus, vaid kurnatus, mis ei möödu ka pärast korralikku ööund. Inimene võib tunda, et tal pole energiat igapäevasteks toimetusteks.
- Lihas- ja liigesvalud: Valu võib olla rändav, liikudes ühest liigesest teise, või avalduda üldise kehalise kangusena, eriti kaelapiirkonnas.
- Külmavärinad ja higistamine: Temperatuuri kõikumised võivad esineda hooti, isegi kui kraadiklaas ei näita väga kõrget palavikku.
- Paistes lümfisõlmed: Lümfisõlmed võivad suureneda, olles katsudes valulikud või valutud, viidates keha võitlusele infektsiooniga.
Neuroloogilised sümptomid: kui bakter jõuab närvisüsteemi
Kui borrelioos jääb varajases staadiumis diagnoosimata ja ravimata, võib bakter levida edasi närvisüsteemi, põhjustades neuroborrelioosi. See võib juhtuda nädalaid või isegi kuid pärast nakatumist. Neuroloogilised sümptomid on sageli need, mis viivad patsiendi lõpuks arsti juurde, kuid selleks ajaks on haigus juba progresseerunud.
Kõige silmatorkavam, kuid sageli ehmatav sümptom on näonärvi halvatus (Belli halvatus). See võib avalduda suunurga allavajumisena või võimetusena ühte silma sulgeda. Sageli arvatakse ekslikult, et tegemist on insuldi või külmetusega (tuuletõmbusest), kuid suvisel ajal on see väga tugev viide puukborrelioosile.
Teised, vähem märgatavad neuroloogilised nähud on:
- Tugevad ja püsivad peavalud, mis ei allu hästi tavalistele valuvaigistitele.
- Kaelakangus, mis meenutab meningiiti (ajukelmepõletikku), kuid on sageli leebema kuluga.
- Tundlikkushäired, nagu surinad, torked või tuimus kätes ja jalgades.
- Mälu- ja keskendumishäired (“ajuudu”), mis segavad töötegemist ja mida ekslikult seostatakse stressi või ületöötamisega.
Südame ja liigeste varjatud ohud
Harvematel juhtudel, kuid siiski märkimisväärse sagedusega, võib varajane levinenud borrelioos mõjutada südant. See avaldub südame rütmihäiretena, mida inimene tajub südamekloppimisena, pearinglusena või õhupuudusena. Meditsiiniliselt nimetatakse seda Lyme’i kardiidiks. Kuna need sümptomid võivad tekkida ja kaduda, ei pruugi inimene koheselt kiirabisse pöörduda, pidades seda ärevuseks või kuumast ilmast tingitud nõrkuseks.
Liigeste osas on iseloomulikuks tunnuseks ühe või paari suure liigese (kõige sagedamini põlve) tursumine ja valu. Erinevalt tavalisest artriidist või traumast tekib turse ilma selge põhjuseta ja võib olla perioodiline. Kui noorel ja tervel inimesel läheb põlv ootamatult paiste ja on valulik, on puukborrelioosi testimine hädavajalik.
Kuidas eristada borrelioosi puukentsefaliidist?
Inimesed ajavad tihti segamini kaks peamist puukidega levivat haigust: puukborrelioosi ja puukentsefaliiti. Nende eristamine on oluline, sest haiguste kulg ja ravi on täiesti erinevad.
Puukentsefaliit on viirushaigus. See algab tavaliselt 1–2 nädalat pärast hammustust kõrge palaviku ja gripilaadsete nähtudega, mis kestavad umbes nädala. Seejärel tekib paljudel inimestel “tervenemise” periood, millele järgneb haiguse teine faas: kõrge palavik, tugev peavalu, oksendamine ja ajukelmepõletiku nähud. Entsefaliidi vastu puudub spetsiifiline ravi (ravitakse vaid sümptomeid), kuid selle vastu on olemas tõhus vaktsiin.
Puukborrelioos on bakteriaalne haigus. Selle kulg on sageli hiilivam ja sümptomid mitmekesisemad (nahk, liigesed, süda, närvisüsteem). Borrelioosi ravitakse antibiootikumidega ja selle vastu vaktsiini ei ole. Seetõttu on just borrelioosi puhul varajane märkamine ja arsti poole pöördumine kriitilise tähtsusega – õigeaegne antibiootikumikuur ravib haiguse täielikult välja.
Korduma kippuvad küsimused (KKK)
Kas ma võin haigestuda borrelioosi, kui ma ei ole leidnud oma kehalt puuki?
Jah, see on väga levinud. Puugi nümfid on äärmiselt väikesed ja võivad pärast söömist ise nahalt pudeneda, ilma et inimene neid märkaks. Puugi mitteleidmine ei välista haigust, kui sümptomid sellele viitavad.
Kui kiiresti peaksin pärast puugi eemaldamist minema veranalüüsi tegema?
Kohe pärast hammustust ei ole mõtet testi teha. Organismil kulub antikehade (IgM ja IgG) tootmiseks aega. Arstid soovitavad veranalüüsi teha alles siis, kui tekivad sümptomid, või kõige varem 3–4 nädalat pärast hammustust, et vältida valenegatiivset tulemust.
Kas puukborrelioosi vastu saab vaktsineerida?
Ei, hetkel puudub inimestele mõeldud vaktsiin borrelioosi vastu. Vaktsineerida saab vaid puukentsefaliidi vastu. Seetõttu on parim kaitse borrelioosi vastu puukide vältimine ja kiire eemaldamine.
Kas läbipõetud borrelioos annab eluaegse immuunsuse?
Ei. Kahjuks ei anna borrelioosi läbipõdemine püsivat immuunsust. Inimene võib elu jooksul nakatuda mitu korda, kui teda hammustab uus nakatunud puuk.
Mida teha, kui eemaldamisel jäi puugi pea naha sisse?
Paanikaks pole põhjust. Puukborrelioosi bakterid asuvad puugi soolestikus, mitte peas. Kui keha on eemaldatud, on nakkusoht oluliselt vähenenud. Pea eemaldamine on oluline põletiku vältimiseks, kuid seda võib teha nagu tavalise pinnu puhul või lasta sel ise välja mädaneda, puhastades kohta antiseptikuga.
Millal on aeg konsulteerida perearstiga?
Arstide sõnum on selge: ärge jääge ootama sümptomite iseeneslikku möödumist. Kui olete viibinud looduses (isegi koduaias või linnapargis) ja märkate järgnevatel nädalatel oma tervises muutusi, tasub olla valvas.
Perearsti poole tuleb pöörduda viivitamatult, kui märkate hammustuskohal või mujal kehal laienevat punast laiku. Isegi kui laik ei sügele ega valuta, on see kindlaim märk infektsioonist. Samuti on arsti visiit põhjendatud, kui tunnete ebatavalist väsimust, liigesvalusid või neuroloogilisi häireid suve- või sügisperioodil. Ärge kartke arstile mainida, et olete viibinud looduses – see info võib olla diagnoosi võti. Mida varem alustatakse antibiootikumiraviga, seda kiirem ja tüsistustevabam on paranemine. Hilinenud ravi korral võivad kahjustused muutuda püsivaks, seega on teie enda tähelepanelikkus parim kaitse selle hiiliva haiguse vastu.
